"Alabama, sir! "

Ühel ilusal pühapäevapärastlõunal pandi Tartust Tallinnasse suunduvasse bussi istuma kaks noormeest – nii tubli 6-7 aastat kummalgi. Prillidega noormees jääb kõrvaklappidesse rahulikult istuma, tema ette sattunud tegelane on aga elava loomuga ja keerleb oma istekohal iselaadse, suundivahetava vurrina. Õnneks (või õnnetuseks, ei või ju iial teada) plaanib ta kõrvale, tühjale kohale, istuda nooremas keskeas pikk onu.

„Kas siin on vaba koht?”

Noormees vaatab hindavalt bussis kõrguvat( no onu oli tõesti pikk) potentsiaalset reisikaaslast.

„Jah. Aga ma sõidan Tallinnasse.Kas sa sõidad ka Tallinnase?”

„Ma sõidan ka Tallinnasse, jah.” Buss startis, onu sättis end istuma, võttis äsjaostetud raamatud välja ja seadis end end lugema.

Noormees jälgis onu toimetusi.

„Aga mulle tuleb emme vastu!!”

Onu mühatab viisakalt „ahah” ja noogutab, nii täieliku arusaamise märgiks.

Noormees vahib bussiaknast liikuvaid linnapilte, arutab midagi omaette, heidab pilgu enda taga istuvale eakaaslasele, keerab siis end ootamatult klassikalisse, bussifirma poolt eeldatavasse sõiduasendisse ja teatab, nii enda ette:

„Mul ei ole midagi lugeda!!”

Ja kõõritab kõrvalistujat kergelt etteheitva näoga

Onu ei tee igaks juhuks välja.

„Miks sa ei küsi, kas ma oskan lugeda!??”

„Kas sa oskad lugeda?” ei pea kaasreisija vastu.

„Ei.”

„Mis siis saab?”

„Kas sul laste raamatut ei ole kaasas?

„Ei.Vaata ise, ühtegi pilti ei ole.”

Noormees takseerib hindaval pilgul onu uusi, äsjaostetud raamatuid.

„Kuusteist...ja kaksteist..ma tean, kui palju on neli ja kümme, neliteist, onu, kas need olid kallid raamatud?”

„Natuke jah.” Mööda ujub Kärevere teemaja.

„Emme ostis mulle ka raamatuid. Onu, kas sul telefon on?”

„On.”

„Näita mulle..”

Onu, natuke ootamatust, kuid avalviisakast ja seeläbi vastamasundivast ettepanekust häiritud, kobab taskuis. „Ma ei tea, kus see on, kotis vist.”

„Kas seal seda..kandilist kohta ka on?” Noormehe silmad säravad ootusärevusest.

„Sa mõtled – mänge või?”

„Jahh!!”

Onu raputab pead. „Ma ei tea kus telefon on. Ma, tead, tahaksin tegelikult raamatut lugeda.”

Noormees vajub istuma. Mõnda aega vaatab ta bussiaknast möödalibisevaid metsi-maju, seejärel uurib (istmevahest piiludes) põhjamaisele natuurile omase põhjalikkusega kõrvaklappides tagantnaabrit, seejärel tolle kõrvalistujat, läpaka kallal klõbistavat prillidega neiut.

„Onu, kas sa tead,mis mu nimi on?”

„Ei.”

„Volli!”

„Tore.”

Panustada tuli nähtavasti rohkem. Ainult nõrgad jätavad teekonna pooleli.

„Onu, kui sa mulle oma telefoni näitad, siis ma ütlen sulle, mis mu nimi on.”

„Sinu nimi on Volli.”

„Eei, päris nimi!”

„Sa ütlesid, et Volli.”Onu püüab meeleheitlikult raamatusse süveneda.

„Volli on..on ühest multikast. Aga päris nimi!! Kas sa arvad ära?”

Onu ei tee igaks juhuks välja.

Noormees kulutab veel mõned minutid, avastamaks kõigi teadaolevate ilmakaarte igavust.

„Onu, kas sul süüa on kaasas?”

„Ei ole.”

Kõikevõitev naeratus:”Mul ka ei ole!”

Onu noogutab. „Nälgime koos.”

Noormees tegeleb mõne aja jällegi iseendaga – uurib kaasapandud koti sisu, seejärel kaotab ja leiab mõlemad kindad, seejärel mõlemad mütsid, lõpuks seltskondleb veidi muusikamaailmast eraldunud seljatagant-naabrimehega(„Mitu kodu sul on?” – „Kaks. – „Mul on kolm – kaks Tallinnas ja üks Tartus.”) Saanud tollelt küpsise vastu lonksu limonaadi, jääb poiss uuesti lugevat pinginaabrit silmitsema.

„Onu, kas sul on ka ema?”

„On küll.”

„Kas ta sõidab ka autoga?”

„Jah.”

„Kas tal on Audi? Minu emal on Audi!”

„Ei ole, tal on Mazda.”

„Aga kumb sõidab kiiremini, kas Audi või Mazda?”

„Audi vist.”

Noormees jääb rahulolevalt istuma.

„Ma teadsin seda!! Kui ma suureks kasvan ja lähen kooli...kaheksandasse klassi, siis ema annab oma Audi mulle!!”

Onu paneb raamatu kinni. „Aga kui sul halvad hinded on? Kas siis ka annab?”

„Mul on kõik viied. Ma olen juba õpetaja juures käinud, ta ütles,et kui ma tema kooli lähen, on mul kõik viied! Kas sa nüüd otsid oma telefoni üles?”

Kaasreisijad muigavad.

Onu kobab taskuis.”Ma ei tea, kus telefon on.”

„Äkki on siin taskus!!” Väiksed osavad käed kergitavad jopehõlmu. „Kuhu sa panid??”

Onu jääb rahulikuks. „Kuule. Varsti oleme Tallinnas. Teeme nii, et ma loen raamatut, eks!”

Noormees taltub, vaatab mõnda aega aknast välja ja ütleb siis:

„Kui sa telefoni üles leiad, helista mulle. Ma näitan, mis mängud minu telefonis on.”

Ja suunanud manitsev-etteheitva pilgu kaaslasele, lisab:

„Ja telefon on mul alati, ALATI taskus!!”