Alati sedapsi

Pühadeagoonia on õnneks läbi ja sel aastal õnnestus ilma siseelundeid tõsisemalt rebestamata Jebuse sünnipäeva tähistada. Jaburatest jõulukinkidest üks oli vägagi temaatiline - Uus Testament. Ma ei tea, miks mu ateistlikud vanemad otsustasid mulle Jumalasõna kinkida. Ju nad siis õhtul köögis suitsu kimudes otsustasid, et kõigist puuduvatest asjadest on nende tüseda poja elus just Püha Raamat see, mille järele on kõikse suurem vajadus. Eks nad andsid muud sitta ka, mis neil kodus kasutult vedeles, aga Uus Testament oli küll üllatav.
Sellepärast ma polegi suurem asi christmas spirit'i kandja, sest igal aastal on crappy presents ja ma ei viitsi ennast eriti härdasse meeleollu ajada siukse suvalise pasa peale.
Mis tänavuste jõulude puhul teistmoodi oli, oli see, et jubepalju autosõitu toimus. Tallinna ja siis mägieestisse. Ristipõiki läbi Eesti. Teeolud olid ka vastavad ja tundus, et kogu Eesti oli ringreisil mööda riigi surnuaedasid. Rooli olid roninud memmed-taadid, kes korra aastas ehk rooli istuvadki ja tempo maanteedel oli nii tappev, et kogu sõit võttis kaks korda kauem aega.
Nii kui natuke lund sajab on kohe kõik autistid, daunid ja vanurid teedel, sõidavad kuuekümnega ja hoiavad tee keskele. Hea kui siuksel taga saad sõita, vastutulevate hullude eest peab hange põikama. Nii palju on sellest juba räägitud, et kui vaimsed või füüsilised võimed ei luba maanteel normaalse kiiruse ja sõiduvõtetega sõita, siis äkki ei peaks rooli ronima või kui muud moodi ei saa ja on vaja minna, no siis krt korra kümne kilomeetri jooksul võiks vaadata peeglisse ja kui on sinu taha tekkinud saba, siis põika kuskile bussipeatusse ja lase terved inimesed endast mööda. Sellest et saba on taga saab muidu aru nii, et sinu taga on palju autosid, mis sõidavad sinu valitud tempos ja sinu ees ei ole kedagi, kes sind pidurdaks. Got it?
Sellise kulgemise puhul on mind alati aidanud muusika, aga kui sa sõidad kalli inimesega koos, siis peab tema maitsega ka arvestama ja kuigi ma vb tahaks Children Of Bodomit kuulata, lasta vererõhul minna ja kõiki ümbritsevaid liiklusidioote vihata, ei saa ma seda teha, sest hukkamõistev pilk segatud passive-agressive ohetega kõrvalistmel tähendab üldjuhul halba õnne peresuhetes.
Tuleb otsida alternatiive ja üks alternatiiv, mis küll kõrvalistmele ei meeldi, aga vähemalt ei pane ohkama, on siin:




Päris hea taust autosõiduks, terve nende album. Samas mingi hullu liiklusega päeval tahaks hoopis seda kuulata:



Et jõulud päris pekkis ei oleks ja miskit kaunist ka vaikset aega meenutama jääks, premeerisin ennast uute tätoveeringutega. Neli värvilist konna tehti käe peale, üks mingil põhjusel kolme jalaga, aga kuna see sai oranž, siis puuduv jäse väga ei häiri, ilusat värvi on. Järgmiste tätoveeringute osas on praegu asi lahtine ja kõik head ideed on teretulnud :)