Heast huumorist asjatundjatelt.

Huumor on minu jaoks võõras žanr, ma ise huumorit teha ei oska ja tunnen hea huumori ära ainult selle järgi kui teised naeravad.
Sellepärast ma pikemalt oma arusaama asjast selgitama ei hakkagi ja tsiteerin siinkohal huumoriasjatundjat Hellut, kes küll huumori mõttes pani oma ploginduse kinni ja linkida pole kahjuks kusagile, aga puhvrist leiab ikka asja kätte ja usun, et tuleb klassikat säilitada. Aitäh kah, Hellu!

Njaaa, mul on mõned head naljad vahepeal meelest läinud. Nimelt Eleri on ikka naljahammas ja oskab head kildu visata. Hea väljend on see, et "tal jäi vist kahe silma vahele". Kuna ma siiski pean ennekõike vaid iseendale seda blogi ja kogu selle sisu edasikaebamisele ei kuulu, võin olla aus endaga. Naersime Marja ja Eleriga veidike köördsilmsete üle. Mitte midagi isiklikku, kõik said naeruga peksa. No neil nimelt jäävad ju paljud asjad kahe silma vahele, kuna silmad on erinevas suunas. Näiteks köördsilme snaiper laseb maha vale inimese, õige jäi lihtsalt kahe silma vahele. Ja veel meeldis mulle Eleri väljend " ta on ikka niiii ugly-duckling". Kust kohast Eleri oma ebanormaalselt andeka huumori võtab, mina ei tea. Mul on kahju, et ma ise nii geniaalsetele asjadele pole veel tulnud. Minu geniaalsus väljendub mujal. Teised ehk mu geniaalsust ei märkaki. Valetan! Rando teab, et tal on geniaalne naine, täpselt temale loodud ja tema möötu. Nagu kere järgi tehtud, mida õeldakse riiete kohta. Tihti ma peidan ja varjan oma geniaalsust, kardan sattuda hullumajja nagu mu vennad. Õed pole pehmete seinte vahele jõudnud, lihtsalt ennem pole geniaalseid naisi olnud. Missugune revolutsioon, kui ma oleks esimene, esimene nais geenius, keda lihtrahvas peab sõgedaks.

Kunagi ma kirjutan endast autobiograafia, siis saavad ka tulevased põlved minust rohkem teada. Rando arust ma võiks juba praegu alustada, iga mu päev on täis üllatusi ja muud prahti. Hetkel aga mul pole aega, eks hiljem saan blogist järele vaadata, kui midagi ununeb. Tavaliselt ei unune, mälu on mul ikka kuradima hea, liigagi hea. Tihti meenutan asju, mis on minu jaoks veidi ebameeldivad olnud. Tahaks need nii peast välja tirida ja siis prügikasti visata, aga need ei unune. Vahest ei meenu need kuid, see tähendab, et ma olen mitu kuud tühi oma mälestustest. Siis aga need saabuvad. Vahest isegi autosõidul, kui ma ajan juttu kellegi teisega, hoopis millestki muust asjast ja järsku käib pauk. Välgatus ja meenub asi, mis meenutamist pole väärt.

Telefon hakkas jaurama, ja jonnib nagu laps. Kas visata vastu seina või meelitada teda präänikuga? prooviks kõigepealt laadimist siis vaatab, mis edasi saab.

Igast AbFab'id, krokud, nadjad, birxid ja piiad võivad lauluväljakule kelgutama minna oma huumoriga. Arvan ma.