Abiks algajale ajakirjanikule

Seekordsed õpetussõnad neile, kes sooviksid meisterdada oma virtuaalset uudistekanalit ja ei tea, kuidas väljaannet paremini kirevate piltidega ilustada. Pilt teatavasti räägib rohkem kui tuhat sõna, ja tänapäeva kiires ja pealiskaudses maailmas, kus inimesed vaatavadki peamiselt pilti ja heal juhul loevad ka pealkirja, ongi pilt just see kõige olulisem asi uudise juures.

Abiks tuleb auväärses eas väljaanne Postimees, või õigemini tema veidi vähem auväärses eas võrguväljaanne.
Kõige paremat infot uudise sisu kohta annab spordileht. Sealt saab kohe aru, mida keegi tegi ja kuidas tal läks.
-Kui tegemist on sumoga, siis võitnud Baruto naeratab. Kaotanud Baruto sügab kukalt või vahib veidi jopski pilguga tühjusse. Vahel väga harva, kui keegi veel pole midagi võitnud, on pildil teineteist rabavad Michelini mehed.
-kui tegemist on tennisega, siis võitnud Kaia Kanepi on rõõmus ja peaaegu et inimese nägu. Kaotanud Kanepi on sellise näoga, nagu tahaks kellegi lapsed ära süüa. Turniiri keskel olev Kanepi, kelle jaoks kõik veel on lahtine, servib alati sellise ilmega, et vastasel tuleb hirmust sitt püksi. Reegel on: mida ebafotogeenilisem inimene on, seda rohkem tuleb vaeva näha, et need kõige koledamad pildid üles leida ja artikli illustratsiooniks kasutada. Kui noorel naisterahval on näha otsmikul pundunud sooned ja pingul kaelakõõlused, saab iga loll ilma uudist lugemata aru, et käimas on raske sporditöö Eesti au kaitsmisel.
- kui tegemist on suusatamisega, pole mingit vahet, kas mingi suusataja sai esimese või viimase või täitsa hea keskmise 156nda koha. Pildil on ikkagi mingi värvilistes liibukates harkjalg, jääpurikas näkku külmunud, tatt ripakil ja kepid püsti. DNA-test üksi suudab kindlaks teha, kas tegu on Välbe* või Veerpaluga. Sama kehtib ujujate kohta, kellest üldjuhul muud ei paista peale veepritsmete ja neist kerkiva speedodes tagumiku.

Teise tee on valinud Postimehe Naisteleht. Kuna seal viimasel ajal suurt muud ei räägita kui alkoholismist ja vägivallast, ja kõik artiklid on suhteliselt ühesugused, siis peab vähemalt piltidega asjasse mingit elevust tooma. Aru peab saama, et tegu on hirmsa asjaga. Niisiis on fotolavastused järgmised: üksik hirmunud naine nurgas, käed näo ees; üksik hirmunud naine laua ääres küürus, käed näo ees, hirmunud naine pimedas toas, tema selja taga kõrgumas viinapudeliga jõhkard, hirmunud naine silitamas oma sinikaid. Ja Barbi Pilvre. Artiklites mainitaks enamasti muuseas ka, et tegelikult on vägivald rohkem kahepoolne asi, aga ilmselt jääb ilusaks unistuseks, et kord sünniks fotolavastus minu lapsepõlve naaberkorteri joodikute imelisest suhtedünaamikast. Kui naisele ei meeldinud, mida mees ta kohta purjus peaga ütles, sai mees kui tugevam ja löögikindlam isend peksa millegi toekaga. Minu emas tekitaks kindlasti nostalgiat pilt kergelt autis purupurjus naabrimehest, kui see keset kööi taburetil istus, veri peast voolamas, sest tädi Marju oli vihaseks saanud ja triikraua võtnud.

Lugejatele soovitan seega, et vägivalla puhul rõhuge ikka realismile, ja sportlaste puhul jätke meelde, et nad on ka inimesed ja tahavad pildil kenad välja näha.
Samuti soovitan lehte panna midagi lõbusat, näiteks pätt Alexi, kes lubab õhtul külla tulla.



*jah, ma tean, et Välbe on vana ja paks ja enam liibukates rajal ei figureeri, aga ma ei tea eriti palju rohkem suusatajaid