Igal töökohal on oma heatahtlik ullike. Keegi väga ei huvitu temaga suhtlemisest, aga tema üritab ennast igasse teemasse sisse pressida. Sealjuures viskab palju ja halba nalja. Mis lõppeb tihtipeale piinliku vaikusega. Ka meil on selline. Edgarilla. Neiu on suutnud meie suuremat sorti kollektiivi nii vaikseks sundida viimase aastaga, et keegi ei julge enam sõna võtta, kartes, et see võib triggerdada pika heietuse tema lapsepõlvest või "humoorika" jutustusest sellest, mis tema onu eile tegi. Kui Edgarilla teemat tõstab, siis ümbritsevad isikud keskenduvad pingsalt ekraanile, libistavad vaikides kõrvaklapid pähe ja palvetavad, igaüks oma jumaluse poole, et see kiirelt lõppeks. Edgarillal on hämmastavalt monotoonne ja vaikne hääl, mis tema niigi igava jutustuse häirivaks teeb. Nagu keegi lämmataks teda samal ajal kui ta räägib. Samas suudab ta tõsta häält piisavalt, et kõige kaugemale toanurka tööasju ajavate kollegide jutule vahele hüüda "abistavalt". Hiljem selgub, et räägitakse hoopis millestki muust kui Edgarilla arvas. Väike vigade parandus ning vabandus kui juba sõidab ta uuesti teemasse. Ka kõige viiskamad ja kannatlikumad meist on alla andnud ja saadavad interneti avarustesse kolinud kollektiivi vestlusruumi abipalveid kui Edgarilla neid oma ohvriks on valinud.
3 comments:
Hammustage tal uimed küljest ära?
või unustage mitu päeva süüa anda
Ma laenaks nadjalt seda akvaariumi. Mul on mitu ideed.
Post a Comment