Või mitte päris. Kaladest igaljuhul.
Olen endale eluaeg akvaariumi tahtnud. Mitte mingit jõhkardit nagu enamikes
bachelor-padides USA filmidest. Sihukest ümmargust ja pisikest pigem, nagu Garfieldis.
Mingi aeg oli jutt, et see olevat loomapiinamine ja blaablaa süda-valutab-vihmametsade-pärast stiilis hala. Ma natukene treehugger olen küll, aga kuldkalade suhtes võtan vähe teistsuguse seisukoha. Kuidas see loomapiinamine on, kui liiva seest üks pisikene taimetuust välja paistab,
nii et iga tehtud ringi peal on jälle kalal väike sürpriis, sest mälu ei ole väga üle kolme sekundi.
Suur pidu pigem - iga päev on seiklusi täis. Ja üks kala peab olema sellepärast, mida ma täna offissi akvaariumis nägin.
Meil on selline täiesti tavaline akvaarium - taimed ja kivid ja puha. Ja kuus kala. Üks oli selline weird-kid, kes üritas taustaga ühte sulanduda ja magas igaks juhuks üks silm lahti(stiilis: vanglas magavad ka kõik igaks juhuks selili), sest ta teadis väga hästi mis seltskond teda ümbritseb. Meie ei teadnud. Vaene vemps oli igaljuhul eile öösel unustanud silma lahti jätta ja põõnas südamerahuga samal ajal, kui ülejäänud viis kaaki ta uimed nahka pistsid. Veits aega eile hommikul hulpis seal nigu harilik orbik ikka, aga kõiguta ennast palju sa kõigutad - eest ära ei jõua ujuda. Jõime muidugi rahulikult kohvi ja jälgisime huviga ta ponnistusi.
Täna hommikuks oli ta kannibalismi ohvriks langenud. Pärast pikaajalist peavangutamist ja imestust selgus, et kõik olid unustanud kalu kaks päeva toita. Selline lugu siis.
R.I.P. Orbik
No comments:
Post a Comment