Väike nõuanne

Inimes(t)ele, kes jätkuvalt jõuavad siia blogisse, kasutades otsingufraasi "suur munn": mul on teile kurvad uudised, aga te peate läbi saama sellega, mis teil on. Tänapäeva meditsiini võimalused teie, khm, arsenali parendada on pehmelt öeldes piiratud. Ma paneks siia linke ja nõuandeid, aga see on ikkagi blogi, kuhu võivad jõuda ka lapsed (loodetavasti siiski mitte otsinguga "suur munn"). Nii et noor- ja vanamehed, keskenduge pigem sellele (vähesele), mis teil on, ja lihvige oskusi. Suurus, nagu naised ütlevad, pole ju kuuldavasti oluline.
Nagu minu kadunud vanaema armastas öelda: peaasi, et pikk ja jäme oleks.

P.S pilte siin ka pole sellel teemal.

Rõõmusõnumid!

Esiteks, sarjast "AbFab ei oska osta" vol mitu: seoses sellega, et saabunud on talv ja lumi, läksin poodi mütsi ostma. Ostjana olen ma nagu lollakas teismeline: ma ei tea, mida ma tahan, aga ma olen väga kindel selles, mida ma ei taha.
Mütsid olid kas liiga suured, liiga väikesed, liiga sportlikud, nokaga, tutiga, paeltega, lehvide, litrite või lipsukestega (kõik eelmainitu vastunäidustatud), valet värvi (mitte just seda halli varjundit, mida ma tahtsin), või "liiga kootud".

Müts jäi ostmata.


Ostu-retk päädis sellega, millega alati, ehk siis vedasin õllepoest koju paar belglast ja ühe soomlase, sest tuli selline humala-paugu isu.

Veel paremate uudiste sarjast see, et minu varajane jõulukink tuli lõpuks kohale. Kuna estimated delivery date oli 22. november, olin suhteliselt kindel, et mingi Royal Maili lohv loeb nüüd häbematult mu "Generation Killi", aga ilmselt oli see postiteenistus neil lihtsalt aeglane. Halleluuja!

Ja kuna mul on nii hea tuju, siis filmiarvustus jääb teiseks korraks. Tegime nimelt korraliku naisteõhtu (rummiga) ja vaatasime ära "Breaking Dawni" selle osa, mis enam kinos ei ole.
(Jah, oli õudne.)
(Ei, ma ei tea, mis mind sunnib nende asjade kallale. Ilmselt morbiidne huvi ja tahtmine nalja saada.)

Tere, suvi ehk jälle Fifty shades ehk naiselikel teemadel

Ei, me ei ole surnud. Me lihtsalt ei viitsi kirjutada.

Esiteks, lõpuks ometi on sajandi suurteos tõlgitud (väga halba) eesti keelde. Tänu sellele on blogjobi vastavat arvustust palju lingitud. Ma ei oleks eluski arvanud, et Perekoolist nii palju feimi tuleb. Tänan, Perekooli tundmatud inimesed.

Teiseks, mingitel veidi nagu naiivsematel meestel on arusaam, et "see raamat paljastab meile naiste sisemaailma". Ma ei tea, mis ma ära teeks, et üldsusele selgeks teha, et ei: kõigil naistel ikka ei ole sellist sisemaailma. Päriselt ka - kõik naised ei arva, et on jõle romantiline ja ropp seksikas, kui mees su e-maile loeb ja oma turvadel sind jälitada laseb, sest raisk, sa käisid sõbrannaga veintsi joomas või midagi sellist. Võib-olla keskmine mees jällegi arvab, et keskmise naise unistus on ilgelt rikas ilus mees, kes hoolitseb selle eest, et naine ei peaks kunagi mõtlemise raske tööga tegelema, ja kes naise mõttetu inina peale tal suu kas raha või oma suurt riista täis topib, aga jällegi: päriselt ka, kõik naised ei ole sellised. Lausa kõik naised, keda mina tean, on hoopis teistsugused.

Ühiskondlik debatt olulistel teemadel, nagu "kas pealkiri peaks olema "Viiskümmend halli varjundit" või "Halli viiskümmend varjundit" või kas selle nime oleks üldse pidanud ära tõlkima" jätkub. Suur kirjandus on läbi aegade lugejaid inspireerinud.

Ma saan aru, et selle saasta üle saab palju nalja teha ja väga palju nalja ongi saanud, aga tegelikult on asi ikka päris masendav.


Kolmandaks, kui naistest ja meestest rääkida, mingi Rentsi sõbranna leidis lause peale "tahtsime kõrtsi minna, aga AbFab oleks seal vist oma sõjaseriaalidest rääkinud..." et "mina arvasin, et AbFab on naissoost".
Ma tahaks kommentaariks öelda, et kui AbFab aeg-ajalt kirjutab, et käis linnas kleiti ostmas ja elab kokku inimesega, kelle nimi on Anton, siis võib pigem oletada, et ta pigem on naissoost, isegi siis, kui talle väga meeldivad erinevad õlled ja seriaalid sõjast ja kirjandus Teisest maailmasõjast. Seda on raske uskuda, aga osad naised ongi sellised imelikud.

P.S Loomulikult kirjutas selle raamatu inglane, sest Grey ei ole Gray.

Ameerikapühapostitus

Head Ameerika jõlepüha soovin seekord Pajiba abiga:

Otsinguabi

Ma teen seda asja, kus ma üritan kuidagi aidata inimesi, keda Google alt vedas, nii et nad oma adekvaatse otsinguga (vt altpoolt näiteid) sattusid ebaadekvaatse allikani (siia).

See, kes otsis "bdsm" - siit ei leia. Vabandust. 50 Shadesi lugemine oli küll räige masohhism, aga sellega asi piirdub.

Kes otsis "lodjapuu moos" - jäta see mõte küll katki ja otsi parem midagi muud. Usaldusväärne allikas kinnitab, et see on jõle saast ja haiseb nagu surnud inimese kube.*

Kes otsis "soolaleiva leib" - tähendab, ma ei ole muidugi ekspert, aga ma olen SUHTELISELT kindel, et soolaleiva leib on tegelikult täiesti tavaline leib. Aga ma ei ole siiski ekspert.

Kes otsis "dushiruumi lagi" - kuule, ma tõesti ei oska sind aidata. Ma isegi ei tea, mis häda sul võis olla selle laega.

Kes otsis "munni kotid"- tahad, ma leian sulle mingi anatoomialingi? Ma isegi ei tea, mida sa mõtlesid, kui aus olla.

Kes otsis "seks, vein ja kutsikad" - suurepärane! Oled õiges kohas! Just siit leiab parimat suhtenõu ja seksi ja veini! Püsi lainel!

Kes otsis "inimese joonistamine" - kõigepealt joonista pea. Siis joonista ülejäänud inimene.

Kes otsis "free porno. Naine piinab meest" - ma ei tunne sind, aga su mõtteviis meeldib mulle.


*Ma ei tea, kas ma tahan kihla vedada, et varsti jõutakse siia otsinguga "surnud inimese kube".

Vaatasin Avengersit

Täitsa halvas mõttes. 8.3 punkti imdb's btw.

Telesoovitus realistidele

Only in America - võtaks ma selle soovituse kokku. Üks õhta kopuleerusin digiTV puldiga diivanil ja pidama jäin lõpuks NatGeo kanalil, kus linastus hooaja esimene "Doomsday preppers".
Dokumentaalsari inimestest, kes tõsimeeli valmistuvad maailmalõpuks. Ühes osas on mitu kangelast ja kõigil on oma ettekujutus saabuvast katastroofist, mis laastab maa. Kes usub ülitugevasse magnettormi, kelle jaoks saab saatuslikuks hüperinflatsioon...no ja siis need klassikalised tuumasõja jne stsenaariumid.
Kui tervemõistuslikud inimesed oma elu elades arvestavad kõigi nende halbade stsenaariumitega, aga ei lase ennast väga segada, siis antud sarja kangelased on jõudnud oma paranoiadega obsessiivse käitumise äärmuseni.
Mulle esimeses osas väga meeldis üks naisterahvas, kes ütleme siis poliitkorrektselt, oli tüse nigu tiine lehm. Tema kõige suurem mure saabuva maailmalõpuga seoses oli, et kui tuleb lüps-lüps-apokalüps, siis tema tahaks oma harjumuspäraseid elustandardeid jätkata ja kolesteroolist kubisev pelmeen olla. Terve maja oli tal täis kauasäilivaid gurmeetoite ja maiustusi.
Naisterahval ja ta mehel oli kõik valmis mõeldud - pidevad sõjalised harjutused, kus tõmmati majas rubilnik välja ja tuli relv käes mööda pimedaid koridore orienteeruda (räägitakse, et kui maailma lõpp saabub, läheb vool ära :S ). Seda kõike selleks, et juhul kui pahad neile sööki varastama tulevad, on nende igapäevased doomsday kalorid kaitstud. AGA, mõeldud oli ka variandile, kus pahad on tugevamad ja nad langevad pantvangi - et nendevaheline suhtlus oleks kurikaeltele arusaamatu, harjutasid nad mingit vähetuntud Indoneesia saarestiku dialekti. Lootsid, et ehk ei tule Indoneesiast need pahad.

Kuigi ettekujutus lõpust oli igalühel erinev, ühendas kõiki hullukesi sügav kirg relvade vastu, sest mah properteh ja õigus olla free american vajavad ka pärast globaalset katastroofi kaitset.