Thursday, January 19, 2012

Ilmapuu

Et mitte lasta argipäevatoimetustel end väga vaenata, on absoluutliselt vajalik omamaise algupärase kirjanduse lugemine.
Olen kindel, et kõik me vahvad lugejad veetsid raamatulugemisaasta teokalt - nina teadagi kus, kasvõi kartlandis. Küll küllale liiga ei tee, mõtlesin oma hiljutikaardistatud-pildistatud päeval ja kirjutasin alljärgneva, veidravõitu jutukese pealkirjaga "Ilmapuu" - tundus nimelt, et jutukesi ilmas kuidagi vähe on. Võiminetea. Kirjutage ise kah midagi, see ei ole teab mis kosmos.
Igastahes, siin ta on. Kõik tegelased on minu poolt välja mõeldud, välja arvatud üks tiivuline, tema on päriselt olnud, ehk on praegugi.. Peasüü kõiges selles lasub suuresti Aado Lintropil, kelle inspireerivas blogis olen tihti viibinud.
Kui jutuke siiski kirjanduse moodi ei tundu, võite lahkesti Kirjanike Liitu murekirja kirjutada - amatöörid ründavad, tõeliste kirjanike rinne peab koonduma ausate kodanike kaitseks võitlusesse grafomaania vastu, puhta kunsti eest!! Ise tahavad veel "loovtöötaja" palka.

Kaugel-kaugel, pea maailma ääres, kasvas puu.

Mõned kutsusid seda ka ilmapuuks, sest ta oli hiigelsuur, mitmest taevast läbi ulatuv, hargnevate jämedate okstega ning iga suurem oks kandis päikest – roosat, helerohelist, kollast, indigosinist, jääsinist, veripunast, violetset, kirsiõievalget, halli ja musta. Puu okstel laulsid vahetpidamata suured ja väikesed linnud, alumine taevas oli helekülm. Inimesed oma külades vaatasid aeg-ajalt puu poole ja mõtlesid: puu kasvab igavesti, meil on hea elada.

Puu alumistele okstele olid oksamaja ehitanud kangelased – heledate pikkade juustega Aminai, lühikeste mustade juustega loomanahkadesse riietatud Marutai, kuld- ja hõberiietesse ehitud Talastai. Aminai ja Marutai puhastasid jakapuu vilju, samal ajal, kui Talastai mängis vilepillil kogu maailma muusikat.

Korraga kõndis puu juurde üks tüdruk.

„Mina olen Mananai. Kas ma võin teie juurde elama jääda?”

Kangelased olid vait. Anzu-lind, kes kenitles indigosinise päikese kiirtes, lendas alla ja laulis:

Olen tulnud läbi väikese vee

Olen tulnud läbi suure vee

Mul on kaasas hõbedast nuga

Mul on kaasas kullast nuga

Minu vend magab mullast majas

Minu vend magab kivist majas

Talastai tõusis ja ütles: Me ei saa sind enda juurde võtta, sest konn Ruaru on su venna Kubana ära nõidunud.

Aminai teatas: Me ei saa sind enda juurde võtta, sest su vend ei tea, kes ta on.

Marutai sõnas: Me ei saa sind enda juurde võtta, kuid Must Päike näitab sulle, kus su vend on.

Mananai hakkas Musta Päikese järel kõndima. Nii kõndis ta pikka teed, kõndis lühikest teed, üle madalate mägede, üle kõrgete mägede. Must Päike säras kogu aeg ta pea kohal ja laulis:

Loojun valgel maal

Tõusen mustal maal

Lõpuks jõudis Mananai jõe kaldale. Konn Ruaru magas jõe ääres kivil, haned lendasid kõrgel taevas ja laulsid:

Alumises ilmas kojavalvur

Ülemises ilmas õuevalvur

Keskmises ilmas jahimees

ise une uuratseil

Mananai võttis vöölt hõbedase noa ja viskas jõkke. Vesi tõusis kõrgele, Ruaru sai märjaks ja ärkas üles. Vaatas siis tüdrukut ja ütles: „Sa tahad oma venna kaasa viia. Mängime sõnamängu. Mõtleme kumbki ühe sõna, kumma sõna on tugevam, see võidab.” Mananai oli nõus ja mõtles kohe: uni. Ruaru mõtles: asaltan(karupüünis). Mananai ütles: „Mina võitsin. Uni on tugevam kui püünis, kiirem kui mõte, väsimatum kui põder.”

Ruaru ütles: „Hea küll. Võta oma vend, aga ta magab. Ma ei saa teda enam äratada.”

Mananai läks Kubana juurde, võttis vöölt kuldse noa, hoidis seda Musta Päikese kiirtes ja laulis:

Vend tuli koju päikese juurest

Vend tuli koju kuu juurest

Kahe pika pajuvitsaga

Kahe lühikese pajuvitsaga

Kubana ärkas üles ja pühkis silmi. Seejärel võttis Kubana jõe äärest kaasa kaks pajuvitsa ja nad asusid tagasiteele, ilmapuu poole. Anzu-lind nägi neid juba kaugelt ja laulis:

Õde astub ühest majast

Venda astub teisest majast

Päike kummuli külaje

Kuu kõrgel kuulamassa

Satsaa, satsaa!!

Kangelased tahtsid õde-venda enda juurde elama võtta, kuid Kubana lõi pajuvitstega kaks korda vastu maad. Vend ja õde muutusid seepeale oranziks päikeseks ja helepruuniks päikeseks ning tõusid ilmapuu jämedatele okstele. Nende ümber laulsid suured ja väikesed linnud; taevas oli helesinine ja külm ning väsimatu tuul keerutas okstes.

Aga inimesed külades vaatasid aeg-ajalt ilmapuud ja mõtlesid: Puu kasvab igavesti, meil on hea elada.

2 comments:

rojukene said...

Nauditav! :)

Rents said...

Parem kui see sitt, mida teismelised veene lõikudes üles riputavad. (Y)