Monday, December 26, 2011

Seks, vein ja kutsikad

Mitu nädalat tagasi võtsin sõna, et tahan arvustada postituse pealkirjas mainitud raamatut. Kulissidetagune reaktsioon oli oma operatiivsuses rabav: vähe sellest, et kolm erinevat allikat oleks valmis olnud "Rutsi reisi" kasvõi kohe koju tooma, toimetas Tosha järgmisel õhtul koju täiesti tasuta saadud "Seks, vein ja kutsikad" - püsilugeja Göran oli selle nimelt ekstra minule mõeldes poest ostnud.
Ma muidugi ei õigustanud endale pandud (l)ootusi, sest lugesin raamatu küll kahe päevaga läbi, aga miskipärast ei suutnud ennast forsseerida selle kohta mingit koherentset arvamust avaldama*. Tegin hoopis tööd, vedelesin, vaatasin telekat, passisin niisama tühja, ja jõin õlut. Pühade ajal aga mõtlesin palju Jeesusele ja sellele, mida ta inimkonna nimel kõik kannatama pidi (nagu me Mel Gibsoni filmist mäletame, igasugu rõvedusi pidi kannatama). Leidsin, et mina ei ole ju ka Jeesusega võrreldes mingi papist poiss (või noh naine), ja peaksin kogunenud karmavõlast läbi suurte piinade kuidagi lahti saama.
Et aga antud raamatut on väga raske arvustada kaine peaga, olen endale juba alla teinud arvestatava krundi poole pudeli veini ja õllede näol. Nii et andestatagu, kui mõni kiillause hoopis põimlausena lõppeb või kui kuskilt mõni täht vahelt ära jääb. Niigi ma parandan osasid sõnu siin kolm korda ja näen trükkimisega kurja vaeva.

Esiteks, raamatu avalik retseptsioon oli natuke nagu vastuoluline. Põhiliselt võtsid seda arvustada paadunud feministid, kes leidsid, et raamat on loll ja halvustab naisi. Samuti kasutatakse seal naiste kohta väljendit "spermapeldik"! Turundustrikina jäeti muidugi mainimata, mis kontekstis see spermapeldik seal esineb. Tegu on ilmselgelt intrigeeriva teemaga: isegi siia blogisse on korra jõutud otsingusõnaga "spermapeldik". Seetõttu, spermapeldik, tahan ma, spermapeldik, seda sõna, spermapeldik, aeg-ajalt ikka siin arvustuses, spermapeldik, mainida - et inimestel, kes otsinguga siia, spermapeldik, jõuavad, ka midagi lugeda oleks. Spermapeldik. Ja nii, nagu mina pidin konteksti tajumiseks suurema osa raamatust läbi lugema, peate teie ka taluma suuremat osa sellest arvustusest, enne kui põneva sõna tagamaad paljastuvad.
Teistlaadi kontingent, kes raamatut pikisilmi ootas, kuulus kategooriasse "noor, blond ja seksuaalselt aktiivne" - no sellised ninnunännu nunnud noored neiud, kes armastavad sädelevaid asju, kihisevaid kokteile ja ilusaid mehi. Neil on antud teos kindlasti juba kapsaks veeritud.

Raamatust:
Raamat algab mehetüüpide kirjeldusega. Noh, et sa umbes teaks, kellega sul tegemist võiks olla. Kuna mehed on põhiolemuselt lihtsad loomad, siis mehetüüpe on neli. Ja kuna selles raamatu osas ei ole eriti palju suuri tabeleid ja lihtsaid jooniseid, ja mõni lõik on isegi üle 20 rea pikk, algab peatükk tegelikult disclaimeriga:
Siin on see "targa pühholoogilise jutu" osa raamatust, mis muudab selle tõsiseltvõetavaks kõrge IQ-ga naiste jaoks. Kui sa seda lugeda ei viitsi, otsi lihtsalt sisukorrast teema ja hakka sealt peale.
Siinkohal minu soovitus: kui "kõrge IQ" tähendab sinu jaoks seda, et suudad keskenduda millelegi natuke keerulisemale kui Cosmopolitani seksinippide rubriik, Kroonika beebi-eri või esimene lõik suvalisest Paolo Coelho raamatust, loe edasi. Mitte et selle peatüki tekst oluliselt kellegi kõrget IQ-d paitaks, aga noh...vähemalt sa suudad tekstile keskenduda või midagi. Aga kuna tegu ei ole päris Kafka-mastaabis üllitisega, siis medalit ma läbi lugenutele just ei annaks.

Edasi läheb kõik väga loogilist liigendust pidi: milliseid naisi on olemas, millised meestele meeldivad (loe: milline olla), kuidas meestest aru saada ja seeläbi mehi saada, ja kuidas mehi hoida.
Siinkohal ma leian, et selle blogi lugejad peaks mind tänama. Ma olen nimelt võimeline läbi töötama täiesti uskumatuid tekste alates Perekoolist ja Breiviku manifestist kuni distaalse neerutuubuli töö kirjelduseni. On lihtsalt selline sisse harjunud nürist infost läbi närimise võime. Seetõttu suutsin ennast ka sellest raamatust läbi närida ja kuna ma naljalt teistele nii jõledat saatust ei soovi, siis lühike sisukokkuvõte:
1. Mehed on mingid paaviani ja küüliku ristsugutised, kes tahavad ilusaid naisi ja palju keppi ja kes valikukriteeriumites lähtuvad peamiselt ürgsest kutsest. Seega: mitte et tark olemises midagi otseselt halba oleks, aga ära ole targem kui keskmine mees. Tiss olgu suur ja tuss sile. Nagu...cmon...ise ka ju ei taha mingites karvades tuustida? ;) Meiki PEAB kandma, aga ei tohi liiga palju kanda. Blingi peab olema, aga mõõdukalt. Öösõnaga, ole Harju keskmine kena tibi, kelle koht on peamiselt vait.
2. Kuna mehed on paaviani ja küüliku ristsugutised, on neid kerge üle kavaldada ja mängida kõige olulisemat asja, like, ever: raskesti kättesaadavat. Sest isegi kui sul on, ütleme, Angelina Jolie huuled ja keskmise pornostaari oskused voodis ja Ema Teresa hea süda ja terav mõistus ja mis kõik veel: kui sa esimesel kohtamisel kätte annad ja siis ise huvi ka üles näitad, on kõik perses. Kui mees jahti pidada ei saa, siis mees ei mängi. Esimesel kohtamisel annavad kätte ainult litsid ja see on täielik nõu-nõu.
3. Kui sa oled suutnud selgeks õppida ja rakendada kõiki neid skeeme, millega meest saada ja mille põhiline uba seisneb selles, et sa OLED RASKESTI KÄTTESAADAV, siis sinu esimene mure naisena on seda meest mitte eemale peletada. Nagu selgub ühest abistavast graafikust: üks hirmsamaid asju, mida suhtes olev naine teha saab, on Facebookis oma suhtestaatus ära muuta! Facebook, nagu me teame, on hullem kui perekonnaseisuamet. Jumala eest ära tee seda nii olulist sammu esimesena! Las paavian teeb ise selle sammu, siis ta tunneb, et kontrollib kuidagi olukorda. Kui paavian on ise pannud ennast Facebookis committed-iks, siis saad rohelise tule ja võid pmt teha mida tahad. Aga kui ise siukse asjaga kiirustad, siis on perses jälle.
4. Kui selle kuradi eluka oled lõpuks omale koju vedanud, on vaja peletis ära kodustada. Raamatus rõhutatakse mitu korda (arvat. autori oma kogemustest), et mehe põhiolemus on jahti pidav loom ja kui talle ilgeid reegleid selga ei vääna ja rihma kaela ei pane, jookseb ta süüdimatu näoga järgmise tussi järel minema ja sina ei jõua ära kiruda, et varem karmim ei olnud. Seda nimetatakse vastastikuseks usalduseks, ja usaldus saavutatakse nii: oma ligipääsu mehe telefonile, meilikontodele, msnile ja facebookile. Mismõttes tal on telefonis mingid isiklikud asjad? Mismõttes sa ei tea tema lõustaka parooli? Tea tema sõprade ja töökaaslaste kontakte. Lase autosse GPS paigaldada. Come on! Iga normaalne mees laseb sul oma autosse GPS-i paigaldada! Siin pole midagi pistmist kahtlustamisega, ikka puhas usaldus ja armastus on see, millest jutt käib. Lihtsalt...te arvate, et autor on küüniline, aga kui te kodus oma babuunile kaikaga pähe ei tao, siis ilmub ta ühel hetkel koju, kasutatud kondoom jolli otsas, ja jaurab süüdimatul ilmel, et tema küll ei teadnud, et teistega ei tohi seksida. Mehed on lihtsalt sellised.
5. Omavaheline suhtlus võtab kohati õige pentsikuid mõõtmeid. Kuna mehed ei ole nagu naised (ilmselgelt) ega ausalt öeldes üldse mitte nagu inimesed, tuleb meestega rääkides pidada kinni erilistest reeglistest. Esiteks eksisteerib kaks meestega rääkimise viisi: konkreetne jutt ja kurtmine, kusjuures konkreetne jutt puudutab mingit probleemi, mis sul mehega seoses on, ja kurtmine on see niisama inin, mida naistest kogu aeg eraldub ja mida nad tegelikult peaks reserveerima oma sõbrannadele, aga vahel neid pole läheduses. Siinkohal õpetus, kuidas mehele kurta (nb! jutt käib ikka oma mehest, mitte mingist suvalisest junnist - teil on suhe ja kebens ja facebooki staatus ja värki):
Kui saabub moment, mil soovid kurtma hakata, siis tuleb esmalt mehele otse öelda, et nüüd algab kurtmine (mitte konkreetne vestlus) ja võtta alustamiseks luba. Näiteks saad öelda: "Kallis mees, sooviksin nüüd natuke aega kurta. Kas ma palun võiksin seda nüüd teha?" Kui mees teab kurtmise ärakuulamise reegleid, siis ta lihtsalt võtab sisse koha sinu vastas ja on valmis.
Kurtmise ära kuulamise reeglid, muide, sisaldavad endas seda, et mees "teeb kuulamise häält", ja "ei paku lahendusi ega mõtlegi tegutseda". Kui need reeglid selged, siis jääb hiljem üle ainult meest tänada, et ta sinu mõttetu naise inina ära kuulas ja seega tegi suure sammu sinu mõistmise ja teie suhte tugevdamise suunas.
(Olgu aususe huvides öeldud, et ma ei kandnud seda suhtlusviisi kohe maha kui veidi kohtlast. Kõigepealt tegin elulise katse ehk siis jõin ennast mahedamasse olekusse ja teatasin Antonile: "Anton kle...sul muidu esmaspäeval on aega? Ikkagi nagu vaba päev ja nii. Ma nimelt tahaks natuke kurta. Ära karda, sa ei pea rääkima".
Anton vahtis mind nagu täisidiooti.)
6. Vahel juhtub, et mehed petavad. Mis siis teha?
7. Viimane peatükk räägib sellest, mis saab, kui oled juba VANEM inimene (üle 30) - siis sa ei hakkagi surema, legendid räägivad, et sul on veel šansse keppi saada.

Üldmulje:
Pettusin. Ootasin midagi rabavalt absurdset ja šovinistlikku. Tegelikult pidin tihti rakendama oma igasuguse jura lugemise supervõimet ja asjast tuimalt läbi närima.

Naisi alandav kontekst:
Võib-olla olen mina vigane, aga ainus kontekst, mida mina suutsin leida, oli see, mis kirjeldas mehi mingite seljakeeliku ja ürginstinktidega elukatena, keda peab kavalusega püüdma ja jõuvõtetega kodustama. Ilmselgelt ei alavääristatud selle käigus naisi.

Sihtgrupp:
ärge saage minust valesti aru. See, et mõtlev inimene sellest raamatust midagi olulist ei leia, ei tähenda, et raamatul sihtgruppi ei ole. Kindlasti leiavad rõõmsat äratundmist kõik natuke aeglasema mõtlemisega, aga see-eest kenad noored inimesed, kes tihti õhkavad internetifoorumites teemal "ihsand, meil on omavahel niiiii hea klapp, kujuta ette, temale meeldib ka kahvliga süüa ja ennast pesta" või imestavad, miks inimene, kes eelistab mõtestatud vestlusele oma auto tuunimist ja enda pildituks joomist koos karja sõpradega, vb kõige parem elukaaslasematerjal ei ole. Samuti soovitan raamatut lugeda kõigil pool-alaealistel tegelinskitel, kellel teatud organid juba töötavad, aga kes veel päris hästi aru pole saanud, kuidas elu käib ja mis värk nende teiste inimestega suhtlemisel ikka on - sisutudpäevad, mariswest ja printsess, teie otsa vaatan praegu. Ma ei eelda, et te raamatust mingi elutõe leiate, aga uue perspektiivi kindlasti.

Kas selle raamatu juhiste järgi käies ei saagi mehi siis vä?
Mismõttes ei saa? Kahtlemata saab mehi. Ainult et saab selliseid mehi, keda raamatus kirjeldati, ja see võib lõppkokkuvõttes olla mõnevõrra masendav.

Misse spermapeldik on siis??
"Spermapeldik" on naine, kes enda väärtust ei tea, ja kes laseb ennast ära kasutada mehel, kes temast sittagi ei pea. Säh sulle šovinistlikku konteksti. Raamat ütleb selge sõnaga: ärge teie sellised olge!

Kas midagi positiivset polegi öelda vä?
On ikka. Kui väga pingutad, leiad lõike, mis väidavad, et iseseisval ja iseteadlikul inimesel on elus kergem, et iga sitaga ei pea nõustuma, et ennast ära kasutada ei pea laskma, et petmisega ei pea leppima, kui tunned, et oled paremat väärt, ja et oma armastatud mehele ei pea sitasti ütlema. Iseasi, kas mõtleval inimesel seda just raamatust lugeda on vaja. Aga jällegi - kui ise selle peale ei tule, siis laske käia.

Mis õigus sul on seda raamatut kritiseerida?
Esiteks, tarbija õigus, ja teiseks: selle raamatu loogika järgi (ole alati naiselik, ära joo, ära semutse, ära ropenda, ära targuta, ära anna kätte esimesel korral) peaksin ma siiamaani süütu olema. Ilmselgelt isegi Villu Parvet ei ole kõikenägev ja esineb teatud erandeid.

* ma olen ikkagi kultuurikriitik ja seetõttu topin igasse võimalikku ja võimatusse kohta sobivaid ja sobimatuid võõrsõnu

16 comments:

Nordictiger said...

Dilemma on ikkagi selles, et kui tõsiselt võtta kultuurikriitikut, kes ei kasuta sõna "diskursus".

Absolutely Fabulous said...

Jah...armetu diletant, onjo.
...samas polnud suurem asi kultuur ka, mida kritiseerida, kui aus olla.

Ray D. Noper said...

"Narratiiv" oli ka arvustuses puudu... Aga see tuleneb ilmselt lähtematerjali puudustest, ma kahtlustan ?

MQ said...

kummardan tänutundes maani (näpuotstega küll, ja pärast mõningast soojendust-painutamist)

Tolmu Rull said...

Lisaks sõnale "diskursus" puudub ka sõna "paradigma". Tõsine miinus.

Anonymous said...

'Paradigma' on täiega 90ndad.

Ray D. Noper said...

90ndad on uued 80ndad... *üürgab* Nineties coming back, it feels just like... "Paradigma" 4ever ! AbFab, mahutad äkki sisse vajalikud terminid veel ?

Morgie said...

Hm, teil on mingi teema selle... diskursuse, narratiivi ja paradigmaga ve? Saage üle.

Tänan autorit kogu südabest, pean tunnistama, et ka mina olen kõik nuripidi teinud ja Pühade Pügalate vastu täies mahus eksinud ja sellegipoolest... veel ei ole mees sinna... TT järele jooksnud. Peaks ta käest vist küsima, et kas tema siis mees ei olegi või, hõkk.
Tarbijaõigus mul puudub, ise lugenud ei ole ja pärast nii põhjaliku spoileri ilmumist ei viitsi ka enam.

Absolutely Fabulous said...

Fck, palun ära loe, ma ekstra kirjutasin kõik põhipointid lahti, et inimesed lugema ei tormaks.

Sest no rahaga on targemat ka teha, lõket näiteks

Lee said...

Aitäh hoiatamast! VP on nüüd 10x kuulsam ilmselt ja seda mitte tänu oma kirjandsulikule andele. Aga mis need kutsikad asjasse puutuvad?

Morgie said...

Ma olen tõsiselt tänulik.

Tuukan said...

On ülimalt hingekosutav teadmine, et keegi peale minu veel Jeesusele (mõnedes Universumi osades tuntud ka Sananda nime all) mõtleb. Vahel on endalgi raske pisarat tagasi hoida.

Tänan postituse sünniks nähtud vaeva eest.

Kui ntx pr Luitsalu nö vastulöögiks kunagi samalaadse boogi kirjutab, võin uurimistöö enda kanda võtta.

notsu said...

Naisi alandav kontekst on ilmselt see, et nende elumõte oleks justkui selle seljakeelikuga olevuse kodustamine, kui seda ei tee, siis polekski nagu naise elul mõtet.

Aga see näitab muidugi päris hästi, et ega kumbagi sugupoolt ei saa ükshaaval alandada, teine tuleb robinal kaasa.

Anonymous said...

aga kassipojad?

Anonymous said...

Lugesin Sinu kirju blogi enne, kui raamatut ennast. Ja ehkki ülevaade on üsnagi põhjalik, suutsin ikkagi kõiki ohumärke eirata.
Laenutasin selle siis raamatukogust, et millagi lugeda. ...Ühel varahommikul Tartu rongile kiirustades rabasin kaasa 2 raamatut - uue liiklusseaduse ja juba mainitet üllitise. Oma naiivsuses arvasin miskipärast, et liiklusseadusega pole mõtet end kohe hommikul traumeerida ja otsustasin roosat suhtepiiblit lugema hakata.
Aga võta näpust! Pean tunnistama, et kaine peaga seda raamatut igatahes lugeda ei maksa...ja kõrgharidus on selle lugemisel ka ilmselt häiriv faktor. Pärast paari esimest peatükki hakkas aju nii hullusti valutama, et tagasi sõites lugesin südamerahus liiklusseadust. Seni kuni uni peale tuli :-)
Sellegipoolest on Villu ju ikka tubli Eesti mees :-P

Anonymous said...

*kirjutatud