Reedel sai kokku suurem osa blogi töökast kollektiivist ja muuhulgas võeti arutusse teema "miks keegi enam midagi ei blogi". Nadja teatas, et "Mul oleks nagu millestki kirjutada küll, aga siis ma alati mõtlen, et mis selle kõige mõte on?"
Sellega seoses ma tahaks blogile panna tagline'i "Täiesti mõttetu blog", aga ei viitsi hetkel. Keegi teine äkki?
Vestluse lõpuks kilkasime kõik innukalt, et "blogime midagi!", ja läks muidugi nii, nagu alati: sittagi ei juhtunud, jõime ennast niisama täis ja tegime juutuubidiskot.
Ma siis võtan kätte ja kirjutan midagi, ehkki see kõik on nii mõttetu (ja ignoreerides kalli sõbra Birksi kommentaari "siis, kui sa, AbFab, veel naljakas olid").
Ühesõnaga muusikasoovitus (sest Tosha ei viitsi isegi neid enam anda, ma vaatan):
Selle lauluga seoses on mul ainult ilusad mälestused.
Ükskord näiteks korjasin Tallinn-Tartu maantee äärest peale hääletaja. Noormees oli nagu illustratsioon (peamiselt) tallinlaste suust tulevale fraasile "vastik karvane Tartu hipi", mis peaks kirjeldamama kõiki veidi pikemate juustega pehme eriala lõpetanud töötuid kunstilembeseid noori, kellesuguseid leiab põhiliselt Pirogovil vedelemas, või kui ilmad külmaks lähevad, siis Möku ees (või sees, aga sinna ei mahu neid eriti) ja näiteks Näljas tolknemas. (Jah, tallinlased, meil ongi sellised kõrtsid siin Tartus).
Noormehega vesteldes sain teada tema seisukohad mõttetute väikekodanlike hüvede kohta (auto, korter, arvuti, töökoht) - temal neid ilmselgelt ei olnud. Hullult vedas tal, et mõni juhm kapitalist ta ikka tee äärest üles viitsis korjata.
Ärge saage valesti aru, tegelikult oli tore inimene, lihtsalt hääletoon oli kohati tiba üleolev. Igal juhul meeldis ta mulle hetkeni, kui ma hakkasin 5nizzat kuulama ja ta oma üleolevat suhtumist ka mu muusikavalikule laiendas. Korraks oli ilge tahtmine see lõng koos tema karvakandlega autost välja kupatada, et mõelgu tee ääres edasi, kui halb see laul siis õigupoolest oli, aga ma olen väga viisakas inimene ja seega ei teinud muud, kui keerasin volüümi natuke juurde, et härra pirinat vähem kuulda oleks.
Igal juhul kinnistas see teekond minu veendumust, et häääletajad on tüütud lojused (mitte nagu mina, kui ma kunagi hääletasin, mina olin väga tore ja viisakas) ja parem on neid mitte peale korjata. Üks oluline argument üksi sõitmisele on ka see, et mulle meeldib autos laulda.
Ei, ma ei oska laulda.
Ei, ma ei oska vene keelt.
Niisiis enamasti keeratakse heli selle juures võimalikult valjuks, et oma kraaksumine ei segaks, ja kehastutakse ümber poplavade säravaimaks täheks. Ükskord sattusin laulma sedasama 5nizza laulu. Tagusin ennastunustavalt käega vastu rooli ja lõugasin "ujee, ujee", kuni ühel hetkel reaalsusesse naastes tuli mulle meelde, et tegelikult auto seisab, ja tegelikult seisan ma selle autoga Tallinki autodekil, ja auto ei ole tegelikult helikindel. Ümber vaadates avastasin enda paremalt käelt suure maasturi ja sellest kaks kandilise kehakujuga kiilanevat slaavi verd härrasmeest, kes mulle lehvitasid ja pöialt püsti ajasid, naeratus vaata et säravam kui kaelas rippuvad sõrmejämedused kuldketid. Keerasin kontserdi kohe mitu pügalat vaiksemaks ja katsusin kivinägu tehes käigukangi taha varjuda, mis minu kasvu arvestades peaaegu et õnnestus ka.
Vot sellistele inimestele meeldib 5nizza. Ja mulle ka.
