Sõjaväest, sünnitamisest, rehvidest ja..

kodulaenust ei kavatse ma, sry, tänagi rääkida. Niiet - kes jätkab minuga, kes mitte.
Maailma imeteod, veidrused ja eripärad on piielnud koduaknast mu hommikulauda tihaste ja puukoristajatega võidu. Millest, millest küll alustada?
Algusest, sõbrad, ikka algusest.
Ühel ilusal sügispäeval otsustasin külastada oma vahvat juuksurit vahvas kesklinnasalongis.
Ei ole ealeski seal passimist: tuled kellaajaks, siuh-säuh ja lõka-lõka, bittepazhaaluista ja tehtud ta ongi. Aga sel päeval tuli frisöör teisiti, noh, nagu kevad igal aastal. Pidin nimelt istuma ja aega parajustama ajakirju vaadates. Kuna meie perre selliseid eal ei eksi(no okei, Kodutohter on ämma jaoks), on ikka põnev heita pilku paralleelmetaversumitele. Moekunstnikud, fotograafid, modellid ja muud poolmõistetamatute funktsioonidega asjapulgad kenitellemas kreemipotsikute, läiklevate akseksuaaride ja odööride keskel. Lisaks ka elustiil, seltskond, fengshjui ja armuabi. Ajakirju oli seekord suht vähe, mistõttu sattus varsti näpu vahele karmimat friigikraami - no et vaata, palun, missugust sonksi tahad, lehitse kaalutleval pilgul moesttiineid lehekülgi ja tonksa ülbelt näpuga siia ja sinna, eest palun vaat selline ja tagant tolline, shatään-gratään. Tegu oli nimelt itaaliamaa firma Kemon silti kandva üllitisega, kus nooredmehed kandsid säherdusi p*demajakaid pääkülges, et Riho Terrasel ei läheks vist millisekunditki seisukoha kujundamiseks taolist ajateenijat kohates.








Eneselegi ootamatult avastasin aga, et vallatud pildikesed on kuidagi..balansist väljas. 1/3 leheküljest moodustasid disainjuuksed, 2/3 aga raseeritud ja läikiv torso. Midapekki, mõtlesin, see on ju puhtalt sohvt-homo-porr, kui ma asjast õieti aru saan. Ja mina, kujutage ette, vaatan seda!!
Ja edasine on juba jälle puhas filosofatsioon teemal "mina ja maailm".
Esimene mõte oli, et soovärk me vahvas vabariigis jällegi karmi volinikusõna järele nutab - kuhu siis vahvad väheriietatud tshikid jäävad???
Kas Fideelial oli tõesti tõsi taga, kui ta oma ristiretke (see põlvamaa ristitassiv hull vist kahjuks ei laenanud talle enda oma) läbi viis?
Järgmine mõte: kas tõesti, nagu viimasel ajal on kuulda väljapaistvate mõtteliidrite suust, on tegu varjatud propagandaga eestluse väljasuretamiseks??
Edasi - kas mina teen oma välisdisaini puutuvaid otsuseid ikka adekvaatselt, pooldades kiilast pead ja tanksaapaid?
Ja veelgi edasi - mitu kreemipotsikut mul TEGELIKULT peaks vannitoas olema? Kas jojoba on parem kui ylang-ylang?? Mis on nonipuu?
Oioioi.
Mõne päeva möödudes kohtasin juhuslikult üht me andunud lugejat. Tunnetanud mu segaduses meelt, noomis ta mind leebelt liigse "kastis mõtlemise" eest ja soovitas tõusta to higher ground. Vaata, ütles ta, kui sa oma eelarvamustest kordki lahti laseks(free your mind, noogutasin, ma tean küll seda tehnikat) ja soovitusi jälgiks, milliseid võimalusi sellised karvaasetused sulle sotsiaalses plaanis siis annaksid!! Ma mõistaks siis mitte ainult omasuguste välimusse peidetud "koodi", vaid ka nende "teiste" oma - uued tutvused, mitmetähenduslikud pilgud; arusaamine, et armastus on ülim; taipamine, et kõik erinevad - kõik võrdsed; lõplik veendumine, et kõik väline on petlik ja ainult sisemine ilu on see, mis loeb...
Ja ma leppisin maailmaga ära.
Selleks korraks.
P.S. Siim, kui Sa nüüd seda siin loed, siis tea, et ma olen Su pärast veidike mures. Tõesti, kui Sa veel ülikoolis käid, ei saa Sa oma keha hellitama lubada päris kõiki iluhooldusvahendeid, mida Sa väärt oleks. Ja kuna ma näen, et ka Sinu hing on - peegeldatuna välisest- hiigelsuur, omapärane, kordumatult ilus ja õrnhabras, tekib mul kahtlus, et hingekogemuste ja -teadmiste lisandudes ei pruugi see enam varsti välisesse kesta hästi ära mahtuda. Seetõttu tuleb Sul vist rohkem trennis käima hakata. Midagi pole teha.
Jalakarvad, muidugi, tuleks kõigepealt ette võtta. Need on tõesti rõvedad.