Mängi ängi!

Seni, kui torrent Human Centipede'i sikutab, käime vahelduva eduga kinos. Kuna mõlemal on kogemusi juba omajagu tekkinud, on filmide valimine lihtne, seda enam, et suurem osa sitast on kui mitte mõlemal, siis vähemalt Antonil üksi juba ära nähtud. Nii et kui on valida, kas 127 hours või "Kirjad Inglile", siis läheb üksmeelse itsitamise saatel käiku viimane.

Kogu film vähema arvu sõnadega, kui selle lause kirjutamiseks kulus: Huia Bella!

Kogu film natuke rohkema arvu sõnadega:
Alati, kui lehest mingi filmi tutvustust loed, mõtled, et ahah, selge ja tundub loogiline. Loed EPList, et tüüp tuleb Afghanistanist tagasi, vahepeal moslemiks hakand, ja otsib oma tütart ja/või naist; ning Eestisse saabudes avastab, et "on konflikt Ida ja Lääne vahel".
Samasuguse loogika järgi võin ma öelda, et eile pärastlõunal otsisin ma sanitaarset üksindust, et seal mediteerida ja oma tuleviku üle järgi mõelda; kinnine kahhelseintega ruum sümboliseeris seda, kuidas tegelikult me kõik oleme üksi, hoolimata sellest, kes meid ümbritsevad. Tegelikult käisin ma sital.
Nii et tegelikult, hui see päris nii lihtne oli, et tuleb tüüp Eestisse tagasi ja avastab, et "on konflikt". Pigem avastas ta, et on seltskonnas kõige normaalsem inimene.

Ärge vaadake seda filmi, kui teile meeldivad lood põhijoontes normaalsetest inimestest, kes tegelevad normaalsete ja elulähedaste asjadega.

Vaadake seda filmi, kui:
*teile meeldivad alasti naised, kes on saviga valgeks värvitud (kellele ei meeldi, olgem ausad);
*te olete kunagi psühhiaatri juures käinud;
*teile meeldib süüa silo ja siis kividega juttu rääkida;
*narratiiv ei ole teie jaoks päris kõige olulisem asi visuaalkunstis.

Selle filmi kõrval on "Sügisball" nagu lustakas ameerikakeelne lastefilm, kus on tark hundikoer ja kus Danny DeVito mängib politseinikku. Minge kõik KINDLASTI kinno vaatama! Soovitan mõõdukast suuremat joovet, esimene oli selgelt liiga vähe.

Ja kuna pilt ütleb vahel rohkem kui blablabla:


P.S: esitan üleskutse Eesti Filmi ideedele! Minu võõrkeelse filmi Oscarile kandideerima hakkav taies sündis kiires ajurünnakus Piiaga ja räägib sellest, kuidas Tartus elab palju üksildasi hingi, kes kõik omal kombel otsivad sõprust ja kohta elus. Filmis mängivad päris inimesed. Avakaadris näeme ühte UG püsiklienti (L.), kes istub oma stammkohas leti ääres, liiter Rocki ees. Stseen kestab. Ja kestab. Ja kestab. Poole tunni pärast on vaatajal olnud piisavalt võimalust see sümbolitest tiine stseen enda jaoks selgeks mõelda, ja lugu liigub uskumatu tempoga edasi. Kõrtsi siseneb Mq, kes aga sealt kohe kurjalt välja visatakse, sest tal on dressipüksid jalas. Tema ja L. vahel jõudis peaaegu tekkida äratundmisrõõmus silmside. Anonüümne võõras aga ei lase sellel sõprusel sündida ja Mq läheb koju. Järgmises stseenis istub L. uuesti stoiliselt viienda liitri Rocki taga, ning vahepeal näeme Mq-t, kes istub oma ühetoalises külmas remontimata korteris ja sööb tühjalt taldrikult aeglaselt midagi. Film lõppeb sama kaadriga, millega algaski.
Film tuleb mustvalge ja tagasihoidlikud 4 tundi pikk. Arvo Pärt, ma arvan, kirjutab tasuta muusika.