Abiks algajale ajakirjanikule

Seekordsed õpetussõnad neile, kes sooviksid meisterdada oma virtuaalset uudistekanalit ja ei tea, kuidas väljaannet paremini kirevate piltidega ilustada. Pilt teatavasti räägib rohkem kui tuhat sõna, ja tänapäeva kiires ja pealiskaudses maailmas, kus inimesed vaatavadki peamiselt pilti ja heal juhul loevad ka pealkirja, ongi pilt just see kõige olulisem asi uudise juures.

Abiks tuleb auväärses eas väljaanne Postimees, või õigemini tema veidi vähem auväärses eas võrguväljaanne.
Kõige paremat infot uudise sisu kohta annab spordileht. Sealt saab kohe aru, mida keegi tegi ja kuidas tal läks.
-Kui tegemist on sumoga, siis võitnud Baruto naeratab. Kaotanud Baruto sügab kukalt või vahib veidi jopski pilguga tühjusse. Vahel väga harva, kui keegi veel pole midagi võitnud, on pildil teineteist rabavad Michelini mehed.
-kui tegemist on tennisega, siis võitnud Kaia Kanepi on rõõmus ja peaaegu et inimese nägu. Kaotanud Kanepi on sellise näoga, nagu tahaks kellegi lapsed ära süüa. Turniiri keskel olev Kanepi, kelle jaoks kõik veel on lahtine, servib alati sellise ilmega, et vastasel tuleb hirmust sitt püksi. Reegel on: mida ebafotogeenilisem inimene on, seda rohkem tuleb vaeva näha, et need kõige koledamad pildid üles leida ja artikli illustratsiooniks kasutada. Kui noorel naisterahval on näha otsmikul pundunud sooned ja pingul kaelakõõlused, saab iga loll ilma uudist lugemata aru, et käimas on raske sporditöö Eesti au kaitsmisel.
- kui tegemist on suusatamisega, pole mingit vahet, kas mingi suusataja sai esimese või viimase või täitsa hea keskmise 156nda koha. Pildil on ikkagi mingi värvilistes liibukates harkjalg, jääpurikas näkku külmunud, tatt ripakil ja kepid püsti. DNA-test üksi suudab kindlaks teha, kas tegu on Välbe* või Veerpaluga. Sama kehtib ujujate kohta, kellest üldjuhul muud ei paista peale veepritsmete ja neist kerkiva speedodes tagumiku.

Teise tee on valinud Postimehe Naisteleht. Kuna seal viimasel ajal suurt muud ei räägita kui alkoholismist ja vägivallast, ja kõik artiklid on suhteliselt ühesugused, siis peab vähemalt piltidega asjasse mingit elevust tooma. Aru peab saama, et tegu on hirmsa asjaga. Niisiis on fotolavastused järgmised: üksik hirmunud naine nurgas, käed näo ees; üksik hirmunud naine laua ääres küürus, käed näo ees, hirmunud naine pimedas toas, tema selja taga kõrgumas viinapudeliga jõhkard, hirmunud naine silitamas oma sinikaid. Ja Barbi Pilvre. Artiklites mainitaks enamasti muuseas ka, et tegelikult on vägivald rohkem kahepoolne asi, aga ilmselt jääb ilusaks unistuseks, et kord sünniks fotolavastus minu lapsepõlve naaberkorteri joodikute imelisest suhtedünaamikast. Kui naisele ei meeldinud, mida mees ta kohta purjus peaga ütles, sai mees kui tugevam ja löögikindlam isend peksa millegi toekaga. Minu emas tekitaks kindlasti nostalgiat pilt kergelt autis purupurjus naabrimehest, kui see keset kööi taburetil istus, veri peast voolamas, sest tädi Marju oli vihaseks saanud ja triikraua võtnud.

Lugejatele soovitan seega, et vägivalla puhul rõhuge ikka realismile, ja sportlaste puhul jätke meelde, et nad on ka inimesed ja tahavad pildil kenad välja näha.
Samuti soovitan lehte panna midagi lõbusat, näiteks pätt Alexi, kes lubab õhtul külla tulla.



*jah, ma tean, et Välbe on vana ja paks ja enam liibukates rajal ei figureeri, aga ma ei tea eriti palju rohkem suusatajaid

lihahimu ja väike kruvikeeraja

Või kaks. Wussyd veganiks ei saa. SIIT lähemalt.

Muusikasoovitus vol 4

Mõned päevad tagasi käisin perekondlikel asjaoludel mägieestis ja teel sinna kuulasin ühte plaati, millest siis mõtlesin ühe muusikasoovituse teha. Mitte et keegi neid soovitusi väga ootaks, aga enda jaoks on hea kui head ja huvitavad leiud on kuskile dokumenteeritud. Kuulasin siis plaati ja manööverdasin parajasti läbi Võru linna kui ühe sebra juures pidin sitakrambid saama, sest mingid kotkad olid omal näod ära maalinud ja marssisid üle tee valged linad üll. Hetkega jõudis kohale, et kadrilaupäev on ja tuli siuke nostalgialaks, et südames hakkas pistma suisa.
Maal kasvamise juures oligi üks lahedaid asju see, et mardi- ja kadripäev oli suur sündmus, mida juba mitu kuud ette oodati. Väikse küla puhul oli hea see, et kõiki teadsid, kelle juures käisid. Ja ega see käimine ei olnud ka lihtsalt tuim ukselt-uksele trampimine. Oli väga täpselt paigas ja teada, kuhu tasub ja kuhu ei tasu minna, kes annab kommi, kes raha. Need kes kooritud porgandeid sulle kotti toppisid, jäid järgmisel aastal mardi- ja kadrirõõmust ilma. Siiamaani ei sümpatiseeri mulle need inimesed.
Aga jah, nostalgialainel jõudsin linnast välja ja plaadilt hakkas mängima ühe Norra bändi lugu, mis mind jälle ajas tagasi viis. Aastatesse kui ma umbes 12-13 olin ja rokkmuusika alles vähehaaval meeldima hakkas. Parimad sõbrad toona olid Võru satanistid, kes oma sünguse rõhutamiseks sigalast verd ostsid ja seda siis tseremoniaalselt hõbepeekritest jõid. Ei olnud mingi Twilight-chickenshit-bullshit vaid ikka pentagrammid, riitused ja plaanid kannibalismi harrastada mõnikord. Meenus see kord kui istusime kellegi juures köögis, kuulasime väga kuuma folk-metal bändi Storm ja mulle tehti minu esimene tätoveering. Isetehtud aparaadiga, milel oli nõelaks teravaksihutud sukavarras. Mehiselt valus oli see tegemine.
Tänaseks, kus tätoveerimisest on möödas ca 15 aastat on sellest väiksest plönnist saanud vintage vanakooli vanglatätoveering - kergelt tuhmunud sinakas kritseldus. Elusees ei laseks üle teha, sest siukest vanakooli värki ei saa ühestki salongist. Šeff ja ehe asi, millel on oma lahe lugu. Las ta olla.
Aga tulles tagasi muusika juurde, siis see Norra bändi kitarri-intro meenutaski mulle Stormi ja sealt ka nostalgiatripp.


Kes Stormi kuulata tahab, siis SIIT saab.

Taara avitab

Meie toredas kommuunis on olnud taara pidevaks probleemiks. Või täpsemalt selle ära viimine.

Olukorra tõsidus viis viimaks loomingulise lahenduseni.

Laupäeval toimus nimelt esimene taara-mäng. Ehk siis korraldame edaspidi kord kuus pokkeriõhtu, kus kaotaja viib järgmisel päeval üksinda kogu taara ära ja võitjad jagavad

saagi. Ühendades nõnda meeldiva kasulikuga saab jälgida ja pildistada eriti pohmas ja

taarahunniku all vaevlevat sõpra ning hiljem raha oma tasku panna. Minu eilne kasum oli 80 krooni.

Kuna lihtne taara viimine tundus kokkuvõttes liiga tavaline, siis õmbleme järgmise mängu ajaks

kena keebi, millele on suurelt õmmeldud kollane T-täht tähistamaks Taara-meest.

Kui oled eriti õel inimene ja antud loost õppust võtad, siis on alati kasulik koti põhja paar tellist soetada või prügi väljaviimise asemel ka kangema napsu tühjad pudelid rahulikult kaasa laadida.

Peace out,

Nadja

öös on elukaid

Lugejakiri

Kuna blogi autorite hulgas on väga palju polüglotte, annan siinkohal väikese õppetunni põhjanaabrite keele alal:

Soome Iltalehtis on tore ja fantaasiat arendav võistlus "Kuvaa piparisi ja voita!". Pipari tähendab piparkooki. Õnneks ei ole võistluse korraldajad asja nii kitsalt piiritlenud ja võiduvõimalus on ka kesisema pagari-andega kodanikel. Pipari nimelt tähendab ka ühte teatavat kehaosa, mis naistel esineb ja mida meestel pole. Nii et püksid maha ja kaamera kätte! Parimale auhind!

Pealkirja juurde: blogi loeb ka kuritegelik element. Üks niisugune retsidivist saatis oma sügistervituse:

Minu nimi on MQ ja ma rikun iga päev seadusi.
Ma teen seda teadlikult ja tahtlikult ja korduvalt.

Ma lähen keelava fooritulega üle tänava, kui olen jalgsi või rattaga ja
liiklus on hõre ning autosid läheduses ei ole või on need nii kaugel, et
jõuan oma arust rahulikult ja neid häirimata üle.

Minus on tungid isegi autoga punase tule alt läbi sõita, kui kell on öö ja
ma näen kõigis suundades tühjust või mõnd üksikut autot, kes samasuguse
lolli näoga foori taga passib. Seni olen end suutnud tagasi hoida, aga ma ei
tea, kui kauaks...

Ma liigun rattaga vaheldumisi sõiduteel, rattateel ja kõnniteel ning sõidan
ülekäigurajal - nii, nagu mul mugav ja kiireim on.

Ma üritan alati küll jälgida, et teised liiklejad mind märkaks ja aru saaks,
mida ma teen, kasutan esi- ja tagatuld ning vehin kätega - aga see ei
vähenda mu paadumust. Ilmselgelt olen ma ühiskonnale ohtlik paadunud
retsidivist ja psühhopaat, kes ei suuda ühisnorme täita ega kavatsegi ennast
parandada. Annaksin end ise üles, aga mässumeelsus ei lase. Igal juhul
sunnib südametunnistus vähemalt pattu pihtima. Jõudu, korrakaitsjad ja
valvsad kodanikud, minu tabamisel ja ühiskonnast eemaldamisel.

Olgem valvsad kaabaka tabamisel!
AbFab,
Soome uudiste vahendaja.

Uuele kodule tervist!

Samal ajal kui ülejäänud kolleegium pealinnas aktsiisiga riiki toetas, käisin mina pooltöisel lõbureisil svenssonite juures. Moosipurki kapi otsa panemas niiöelda.
Detailidesse laskuma ei hakka, sest mis seal ikka jahuda...komandeering nagu komandeering ikka. Peatuks korraks laevakruiisil. Usute või mitte aga oma peaaegu et 28 eluaasta jooksul polnudki ma varem Rootsis käinud. Noh, 2007 oli ka esimene aasta kui ma idablokist läände esimest korda sain. Pole lihtsalt võimalust lääne suunal eriti reisida olnud.
Laevareis oli üldises plaanis tore. Reede õhtu, rahvas sumises, laval mängis mingi italiaanodest koosnev bänd ennastunustavalt Bob Marley kaverit ja pubis võttis kitarrega trubaduur joodikute nõudmisel roki- ja bluusiklassikat läbi. Fiilingut oli nii, et tapab.
Ainuke tüse tõrvatilk selles fiilingust pungil potis oli laevnike õllepoliitika.Käisin läbi kõik baarid ja ostsin õlut erinevate inimeste käest ja kõik järjekindlalt valasid klaasi vähem kui see kombekas oleks. Ma olen oma elu jooksul joonud kordades rohkem õlut kui need baaritöötajad seal eales valada jõuavad ja ma tean suurepäraselt, kui suure mahu võtab enda alla 0,5l õlut pindises klaasis. No ei olnud see ostetav kogus poolt liitrit, tee mis tahad. Kahtlustan siinkohal üldist vandenõu.
Ja ma olen küll see "klaaspooltühiinimene", aga nii väiklane ma pole, et ma mingite milliliitrite pärast protsessima hakkaks, lihtsalt kurat, kui 40 SEK'i on liiga vähe, et klaas täis valada, siis küsi rohkem. Või kui rohkem ei sobi küsida, siis fkin sebi mingi paras klaas sellele kogusele, mis su meelest õiglane on. Või lase kraanist õhku vahele, et tuleks rohkem vahtu, aga ära krt anna mulle klaasi, mis on 4/6 täidetud nagu sealt keegi juba rüübanud oleks. Iga õlleostmine oli jälle väike pettumus. No tee mis tahad, ma ei ole nõus sellise maotuse ja näotusega. Tagasiteel ostsin supermarketist resti ja nautisin head jooki oma kajutis.
Mida küll Tiina Tšatšua asjast arvaks?

tisaini imä

Woo hoo.
Härrased Tiit ja Brian Dwell Home OÜ-st tõestavad, et iga värvipime piider ei ole veel disainer. (Ärge saage valesti aru, mul on mitmeid homoseksuaalseid sõpru. Nad ei ole piiderid.)

http://wheretogoin.eu/en/fairs/interior2010/29 (vaadake paremalt poolt "Messifotod").
Kui tõesti pingutaks, ega vist suudaks kohutavamaid mööblitükke välja pakkuda?






(jookseb õuduse tõttu röökides vasakule ära)

Heast huumorist asjatundjatelt.

Huumor on minu jaoks võõras žanr, ma ise huumorit teha ei oska ja tunnen hea huumori ära ainult selle järgi kui teised naeravad.
Sellepärast ma pikemalt oma arusaama asjast selgitama ei hakkagi ja tsiteerin siinkohal huumoriasjatundjat Hellut, kes küll huumori mõttes pani oma ploginduse kinni ja linkida pole kahjuks kusagile, aga puhvrist leiab ikka asja kätte ja usun, et tuleb klassikat säilitada. Aitäh kah, Hellu!

Njaaa, mul on mõned head naljad vahepeal meelest läinud. Nimelt Eleri on ikka naljahammas ja oskab head kildu visata. Hea väljend on see, et "tal jäi vist kahe silma vahele". Kuna ma siiski pean ennekõike vaid iseendale seda blogi ja kogu selle sisu edasikaebamisele ei kuulu, võin olla aus endaga. Naersime Marja ja Eleriga veidike köördsilmsete üle. Mitte midagi isiklikku, kõik said naeruga peksa. No neil nimelt jäävad ju paljud asjad kahe silma vahele, kuna silmad on erinevas suunas. Näiteks köördsilme snaiper laseb maha vale inimese, õige jäi lihtsalt kahe silma vahele. Ja veel meeldis mulle Eleri väljend " ta on ikka niiii ugly-duckling". Kust kohast Eleri oma ebanormaalselt andeka huumori võtab, mina ei tea. Mul on kahju, et ma ise nii geniaalsetele asjadele pole veel tulnud. Minu geniaalsus väljendub mujal. Teised ehk mu geniaalsust ei märkaki. Valetan! Rando teab, et tal on geniaalne naine, täpselt temale loodud ja tema möötu. Nagu kere järgi tehtud, mida õeldakse riiete kohta. Tihti ma peidan ja varjan oma geniaalsust, kardan sattuda hullumajja nagu mu vennad. Õed pole pehmete seinte vahele jõudnud, lihtsalt ennem pole geniaalseid naisi olnud. Missugune revolutsioon, kui ma oleks esimene, esimene nais geenius, keda lihtrahvas peab sõgedaks.

Kunagi ma kirjutan endast autobiograafia, siis saavad ka tulevased põlved minust rohkem teada. Rando arust ma võiks juba praegu alustada, iga mu päev on täis üllatusi ja muud prahti. Hetkel aga mul pole aega, eks hiljem saan blogist järele vaadata, kui midagi ununeb. Tavaliselt ei unune, mälu on mul ikka kuradima hea, liigagi hea. Tihti meenutan asju, mis on minu jaoks veidi ebameeldivad olnud. Tahaks need nii peast välja tirida ja siis prügikasti visata, aga need ei unune. Vahest ei meenu need kuid, see tähendab, et ma olen mitu kuud tühi oma mälestustest. Siis aga need saabuvad. Vahest isegi autosõidul, kui ma ajan juttu kellegi teisega, hoopis millestki muust asjast ja järsku käib pauk. Välgatus ja meenub asi, mis meenutamist pole väärt.

Telefon hakkas jaurama, ja jonnib nagu laps. Kas visata vastu seina või meelitada teda präänikuga? prooviks kõigepealt laadimist siis vaatab, mis edasi saab.

Igast AbFab'id, krokud, nadjad, birxid ja piiad võivad lauluväljakule kelgutama minna oma huumoriga. Arvan ma. 

Official Rabarocki postitus

Kallid karvased ja sulelised sõbrad ning sõbrannad, Rabarock on tagasi! 17.06-18.06 2011 on jälle võimalus vehkida vihaselt tukaga mudasel Järvakandi koolistaadiumil. Piletid müügil tänasest 555.- piiratud koguses. Meie ustav lugeja Göran on enda oma juba taskusse pannud

ERAKORRALINE TEADAANNE!

Käisin just rabarocki piletit ostmas ja müüjatädi ütles, et viimased piletid veel saadaval. Kiirustage, seltsimehed!

Austusega
Ikka teie Göran Svensson

Mul veel pilet ostamata, kuid selle eest otsime juba mõnusat autosuvilat antud ürituseks, sest eelmise aasta külmas ja vettinud telgis märgi riideid selga vedades otsustasin, et see jääb minu viimaseks telkimiskogemuseks Rabakal.

Rabakal näeme, raisk!

Lapsepõlve süütud muretud mängud

Tundub nagu oleks tavaline teisipäev, eksole? Harilik sügisene õhtu, onju?
AGA ei ole!

Täna on see päev, kus tuleb aknad-uksed suletud ja lukus hoida. Tuli tuleb ära lasta ja kõrvaklappidega teki all trummi ja bassi kuulata, sest on mardilaupäev ja igasugused kasukanässides mini-inimesed käivad tavaliste inimeste juures kommi pommimas. Tuleb tunnistada, et sai omal ajal isegi käidud, aga nüüd olen ma teises leeris. Lapsepõlve süütus ja muretus on ammu kaotsi läinud ja olen sunnitud olema kaotajate poolele - sellel poolel, kes oma viimase müslibatooni või kärvatanud banaani peab ära andma, kui "mardid tah'vad sisse saada, marti, marti...".

Ja kui tänane õhtu suudetakse üle elada, siis varsti on kadripäev...

Lugejakiri vol III

Meie tublide kirjasaatjate ridadesse, kes on laiali üle kogu maa, lisandus ka teine tubli kirjasaatja. Muidu tavaline lugeja, agar kommenteerija ja ka ise blogiridu kirjutav kodanik Koomas Toomas.
Toomas, mul on äraütlemata hea meel, et mu postitus sind nii sügavalt, lausa pilastavalt puudutas, et sul tekkis kohe mahti üks kaastöö saata. Siinkohal toon koomakat kõigile teistele eeskujuks ja kutsun üles meile ikka kirju pilte ja joonistusi saatma.

Kallis Antons,

mulletipostitus jättis minu haprasse psüühhesse säherduse sopase jalajälje, et pidin jalalt minestama, kui üks sellistest mulle ööklubis peaegu kaissu hiilis. Vahetult enne koomalangemist suutsin siiski tõmmata fotomassina, selle vinnastada ning koos teadvuse kaotusega päästikule pressida. Päevi hiljem fotomassina mälukaarditl oma seiklluste jälgi ajades sain uue närvivapustuse. Ja kuna minu näol on tegemist siiski erakordse altruistiga, jagan nüüd ka UBJ lugejatega seda superhitti.

Alati andunult Teie,

koomas Toomas

Kuna ma ei tea väga hästi tänapäevast seadusandlust, siis tegin igaks juhuks musta kasti mehe silmadele. Kui palju sellest nüüd anonüümsust juurde tuleb, sest nii kireva mulletiga mehe tunneb ka ilma silmi nägemata ära. Aga jah, kuna eesmärk on näidata mulletit, siis nägu polegi oluline. Anonymullet selline.

free shit

Mitte et ma tahaks kuidagi kaevelda, aga viimasel ajal on hakanud sülle kukkuma igasugust tasuta kraami. KUID! kõik on selline, millest mul sittagi tolku pole või mida erinevatel põhjustel kasutada ei saa või ei taha. Taksondusega kaasnevatest boonustest sai räägitud, mingeid ebamõistlikke kinkekaarte sajab igast suunast, söödavat kraami antasse suisa tasuta (aga loomulikult ikka ainult gluteeniga).
Ainuke hea tasuta asi oli nullhinnaga personaaltreening ( mis treeneri sadismi tõttu oli väga äge).
Seevastu kräpp, mida tegelikult vaja on, ei odavne ega soodune, ega muutu kättesaadavamaks. Järgulise sonksi lõikasin näiteks täna käsikaudu töölaua taga ise (sest esimene vaba juuksuriaeg on kahe nädala pärast). Paberkäär kannatab kõike.

Ja ehitusmaterjalid. Keegi ei kingi neid, raisk.

Keda imema peaks, et tasuta sanitaartehnikat ja köögisahtleid saada, ah?

Twilight dumb-face

Sai ju tehtud supermegaühisblogi, aga kuna keegi teine kirjutada ei viitsi, siis genereerin mina ainuisikuliselt teile siin väikest päikest igasse päeva. Teemaks täna on juba varemmainitud twilighti film. Mina ei suutnud väga süvitsi minna ja filmi plot jäi mulle üsna kättesaamatuks, sest pidev skisofreeniline dialoog ajas mu täiesti segadusse. Pattinson muudkui jahus sellest kui halb ta Bella jaoks on ja siis igal võimalusel viirastus talle. Lõpuks olid Bellal närvid läbi nagu põldhiirel vampiiride pärast ja proovis libahuntidega ka liini ajada. No ühesõnaga ma ei suutnud eriti süveneda. Mul pole absurdi vastu midagi kui on hästi tehtud absurd. Näiteks Taxidermia on hea. Mitu korda nähtud ja julgen kõigile soovitada. Ungari haardkoor selline.
Aga tagasi videvikusaaga juurde. Ainus läbiv asi, mis mulle meelde jäi no need idioodid näoilmed kogu filmi vältel. Ma ei oskagi seda muud moodi nimetada kui twilight dumb-face. Mokk töllakil, tatt ripakil ja varjamatu dumbass silmist peegeldumas.
Ka muudel elualadel võib kohata twilight dumb-face'i. Kohe tuleb meelde ilmakuulus vutimees Ronaldo, kes teeb seda nägu iga kord kui ta platsil perseli kukub ja saab aru, et kohtunik ei mõtlegi vastasmeeskonnale tema koperdamise eest viga anda.
Kiire google search ja siin teile väike galerii twilight dumb-face'idest:

Do you get my dirft?

Popkultuur ja kuidas sellega toime tulla

Infoühiskonna üks miinuseid on teatavasti see, et igasugused tüütud ja/või andetud tolgused tuuakse kandikul koju kätte. Eelmises Areenis näiteks oli Kadri Karro hädas nähtusega nimega Lady Gaga, keda ta nägi absoluutselt igal pool - raadios, televiisoris, ajakirjanduses etc. Asjasse mittepühendatutele: Gaga on üks napakas eit, kes ei ole suuteline laulma, ilma et tal poleks autokumm peas või suitsujuust jalas. Kes sellist ikka väga tihti kohata tahaks. Karro täpset tsitaati ma ei mäleta, aga mitte midagi ei õnnestunud vaesel naisel teha, ilma, et Gaga otsa poleks koperdanud.
Sellest inspireerituna jälgisin oma tegevusi eelmisel nädalal eriti hoolikalt. Telekat mul ei ole. Arvutis ei esinenud Lady Gagad kordagi. Postimehe vastavasisulisest netiväljaandest hoian enamasti kaarega eemale. Seal tädi küll vilksatas, aga oma ääretus kavaluses ei teinud ma lihtsalt artiklit lahti ja seega ei tea, millega globaalne külahull/piinatud geenius jälle hakkama on saanud või kes ta sihke on. Raadiot ma ei kuula ja kuni eelmise nädalani ei olnud võimeline nimetama mitte ühtegi Gaga lugu - siis sain teada, et see kuradi tüütu inin "Alejandro" on tema laul. Läksin vannituppa - polnud Gagad. UG on täis igasugu imelikke karvikuid, aga seal ka Gagad ei kohanud. Raamatus, mida ma hetkel loen, ei mainita teda kordagi. Samuti puudus Gaga voodi alt, köögist, auto tagaistmelt ja Rüütli alkost. Ühesõnaga - ära kliki igasugustele lollidele linkidele, ja pole probleemi.

Teine samasugune elukas, kellega suurem osa planeedi elanikkonnast (jah, ka Svaasimaa ja Mikroneesia elanikud) maadleb, on keegi Justin Bieber, kellest ma umbes pool aastat tagasi ei teadnud sedagi, kas wunderkind siis laulab või tantsib või lööb trummi või mida ta üldse teeb. Mul ei ole, erinevalt kõigist teistest, temast kõrini. Ühtegi Bieberi laulu ei ole ma isegi poole kõrvaga kogemata kuulama juhtunud. Millest mul on siiralt kõrini, on faking lamedad habemega naljad stiilis "stop laughing at Justin Bieber, leave her alone" või siiras soov pealt vaadata, kuidas Bieber kuskilt pilvelõhkuja otsast alla hüppab. Nende naljadega on vähemalt esialgu paus, sest ma ei viitsi Lõustaka sõbralistis pidada selliseid idioote. Internet on imeline asi - kui ei taha, keerad klõpsti kinni. Ja kui siis parki minnes vahtralehe peal ka Bieberi või Gaga nägu näed, on olemas hoopis teised inimesed, kelle poole selle murega pöörduda.

Elust, koolist, elukoolist

Uue liiklusseaduse hirmus ja lubadel ühe lisatähe vajadusest tingituna seadsin sammud autokooli. Minu elus juba neljas kord autokoolis oma kvalifikatsiooni tõsta ja iga jumala kord on sama sitt. Teooriatunnis on alati, ma kordan ALATI, mingi jobu, kellel on oma arvamus asjadest ja kes teab kõike paremini kui 20 aastat autosõitu õpetanud õpetaja. Samal ajal kui minusugune kuulata ja õppida püüab, väidab Jobu igal võimalusel harivale isikule vastu ja püüab üldistava elulise näite puhul situatsiooni selgitavale õpetajale selgeks teha iga üksikut erandit tema elust, mis antud näite kontekstis ei toimi. Selge see, et õpetajal läheb rütm sassi, õppimine muutub vaidluseks, mis peaks universaalse tõe päevavalgele tooma ja mina ja teised vähemjobud passivad niisama.
Kaks tundi mahavisatud aega - istun pärast pikka päeva kontoritoolis teooriatunnis ja mitte mingit tolku ei ole, ikka tuleb minna koju ja kõik vajalik omal käel selgeks õppida. 
Nagu mingi kuradi waldorfkool, ma ütlen. Ärge nüüd mind valesti mõistke, ma olen keskmisest inimesest pedagoogikas põhjalikumalt haritud ja pooldan täiel rinnal stagneerunud õpetusmetoodika uuendusi, aga päris nii ka ei saa, et istume kenasti ringis, lööme taktis pihku ja laseme igal debiilil kõik oma erivajadused väljaelada. See pole efektiivne ja mis kuradi haridusest me niimodi räägime. Mis meie liikluskultuurist niimodi saab? Üks idioot lõugab ja tema pärast on terve grupp jupp maad lollimad. Kas peaks autokoolides tegema ka erivajadustega õpilaste grupid, kus saaks kogenud õpetaja metoodiku silma all juhtimiseks vajalikud teadmised autistid, daunid ja keskendumishäiretega tüübid, kes muidu normaalsetel inimestel õppida ei lase? Tõsi ta ju on, et load saavad tänapäeval kõik, kes auto ukse lahti suudavad kangutada ja mõne vanema bemari jaoks kraabib ikka raha kokku. Kui muidu ei saa, siis praegu just paras aeg igast suvilatest manti varastada, et auto jaoks kaukasse pappi koguda.
Autokool oli minu jaoks frustreeriv juba 10 aastat tagasi. Praegu hindan oma aega kõvasti rohkem ja ma lihsalt ei suuda leppida sellise jobutamisega. Krt kui tegu poleks rekkajuhiks õppivate ossidega, kutsuks ise korrale, aga ma olen nõrk ja ei julge. Tuleb kannatada.
Õnneks ei pea seal autokoolis pikalt passima ja saab paari korraga teooria tehtud.

Lugejakiri vol II

Nagu te kõik teate, asuvad meie tublid kirjasaatjad küll laiali üle kogu maa, aga kirjutab neist ainult Göran ja allolevalt siis minu meilipostkasti saabunud üleskutse:

Tere!

Oleksin väga tänulik kui ploogiliikmed leiaksid natukene aega, et andunuima fänniga kohtuda ning muhedate kantriviiside saatel mõned toobid humalavett tarvitada ning kes teab vahest natukene jalgagi keerutada.. Samuti ootan kohtumist ka kõikide teiste fänniklubi liikmetega. Plaanis on kõik koos moodustada üks suur energiaring ning teha grupikalli.
Seega:

Kes:	Winny Puhh www.myspace.com/winnypuhh Hõbeniit www.myspace.com/hobeniit
Kus:	Plink Plonk, Tartu
Millal:	05-11-10
Palju:	75 EEK
Lisainfo:	Uksed: 22:00 Tulge kõik peegelpõrandale kükke tegema. Austusega Ikka teie Göran Svensson

Ühinen üleskutsega. Saame peol kokku. Göran, kui keegi teine ei tule, siis mina olen ikka kohal ja siis kallistame ja kükitame kasvõi kahekesi.
Aga tulge teised ka, teeme veidi mürtsu. Eelmine kord kui seesama kollektiiv sealsamas esines, oli väga raju. Sain kõrvad lukku ja küünarnukiga näkku. Iga tõsiseltvõetav MMA-mees võib kinnitada, et üks pauk pähe asendab viit orgasmi. Et siis jah, mõnuleme reedel.

Itching beard

Just sellise fraasiga alustasin mõned päevad tagasi oma guugli otsinguid. Habe sügeles nagu pöörane ja kust sa muidu abi saad kui mitte google'ist. Oleks ju võinud perearstile ka helistada, aga sealt oleks raudselt tulnud soovitus habe maha ajada.
Ütlen kohe alguses ära, et otsest abi sügeluse vastu ei saanud, küll aga sain infot ja innustust oma ettevõtmisega jätkata.
Kas teadsite, et on olemas teadus, mis uurib habemeid. See on dermatoloogia haru ja pogonoloog on vägagi tõsiseltvõetav amet, mis tagab tublimatele spetsialistidele töö erinevate kosmeetikatootjate juures.
Lisaks on habemega seotud palju kurioosseid juhtumeid ajaloost, kus kõige tuntum on ehk lugu Peeter Esimesest, kes pärast Euroopas käimist käiskis bojaaridel habemed maha ajada, sest metslase välimus ei sobinud kohaliku aadli staatust kandvale inimesele. Need, kes keeldusid, pidid maksma maksu.
Ma ei hakka teile siia kogu wikipedia artiklit refereerima, eks need, kel huvi, uurivad ise.

A beard is the collection of hair that grows on the chin, cheeks and neck, but not the upper lip, typically of men.

Üks hea lehekülg, mis koondab habemeentusiaste eri riikidest. Mehed jagavad oma edulugusid ja aitavad habemega hättajäänuid nõu ja jõuga.
Pole midagi seksikamat kui üks kähar pedophile beard :)
Siit ka üks habemeteemaline muusikasoovitus teile kuulamiseks:


...ja kõigile naisõiguslastele jolliks silma üks tsitaat vanadelt kreeklastelt:
There are two kinds of people in this world that go around beardless—boys and women—and I am neither one.