Mida oligi tarvis tõestada

See ei ole photoshop. Keegi täiskasvanu hoiab teda tagasi. Või süles. Raske on vahet teha.

Pilt Pajibast.

See ei ole ilublogi

Ehkki see ei ole mingi ilu- või moeblogi (kuigi me oleme kõik väga ilusad inimesed) - sellegipoolest teeksin siinkohal avaliku üleskutse kõigile lastele ja lapsemeelsetele, kes seda blogi lugema juhtuvad. (Ma näiteks ähmaselt mäletan, oli mingi veidi pealtkahekümnene noormees, kes ei suutnud kuidagi skoorida ja kes oma daamedele püksi pugemise luhtunud üritustest aeg-ajalt blogis - no sellisele ja veidi nooremale vanusegrupile). Ja ma saan aru, et see on ära leierdatud teema, aga ikkagi.

Niisiis. See siin on Justin Bieber. Pilt on Daily Mailist.



Justinil ei ole pükse jalas. Ta ise arvab, et on. Aga tegelikult ei ole.

Lapsed. Ma saan aru, et mood, eriti noortemood, on igal ajastul natuke naljakas olnud. Ja ma saan aru, et teid ei huvita see, et püksid-rebadel-käimise-mood pärineb, nagu kõik teavad, Ameerika vanglatest ja signaliseeris seal üsna ühemõtteliselt...no arvake ise, mida. Ilmselt teid ei huvita see ka, et inimesed, kes neid trende loovad ja riideid turule paiskavad, ilmselt peavad peenikest naeru, et kui idiootlikke asju ostetakse ja kantakse. Aga palun saage sellest aru: TE KÄITE RINGI PALJA PERSEGA. Aluspüksid on sellepärast alus.püksid, et neid kantakse riiete ALL.

Ärge käige palja persega. Pange ennast mehe moodi riidesse, okei? Isegi kui te olete nii noored, et veel kuskil karvad ei kasva.

P.S kes on küll a) noor ja b) rumal aga mitte c) imikupükste fänn, siis ärge tundke ennast puudutatuna.
P.P.S ma tunnen ennast hetkel haruldaselt vanana.

Headuutaastat!

Täna on Eesti riigile väga oluline päev, seega tegime nagu vastutustundega täiskasvanud teevad, ehk siis sõime sülti, jõime palju õlut, ja vahtisime kaks tundi telekat, saateks kommentaarid laadis "Ihsänd mis kleit sellel eidel on!" ja "Miks ta mundris ei tulnud ä?" ja "Kas sel aastal homosid ei olegi vä?"

Ilus on see haritud inimese elu.

P.S Olen Rentsile mitu korda täis peaga lubanud, et kui ma või mõni mu kolleeg Soome sattume, siis toon sealt talle imehead siidrit Old Rascal (Thatcher's teeb seda). Eile avastasin, et Rascalit müüakse ka Tallinnas Drink Shopis. Vedasin sealt kohe kotikesega rongi peale mitu pudelit. Pärast mitmesuguseid sise-heitlusi (kuidas Rentsile öelda, et mul on talle head siidrit? Mitu siidrit talle anda? Kus ta elab üldse?) võtsin ja jõin kõik Rascalid täna ära. Rents võib ju olla hea sõber, aga kes on AbFabi parim sõber? AbFab ise. Vabandust, Rents. Küll ma jälle Tallinna sattun, siis saad oma siidri. Võib-olla. Ma olen nõrk inimene.

Muusikasoovitus

Reedel sai kokku suurem osa blogi töökast kollektiivist ja muuhulgas võeti arutusse teema "miks keegi enam midagi ei blogi". Nadja teatas, et "Mul oleks nagu millestki kirjutada küll, aga siis ma alati mõtlen, et mis selle kõige mõte on?"
Sellega seoses ma tahaks blogile panna tagline'i "Täiesti mõttetu blog", aga ei viitsi hetkel. Keegi teine äkki?
Vestluse lõpuks kilkasime kõik innukalt, et "blogime midagi!", ja läks muidugi nii, nagu alati: sittagi ei juhtunud, jõime ennast niisama täis ja tegime juutuubidiskot.

Ma siis võtan kätte ja kirjutan midagi, ehkki see kõik on nii mõttetu (ja ignoreerides kalli sõbra Birksi kommentaari "siis, kui sa, AbFab, veel naljakas olid").

Ühesõnaga muusikasoovitus (sest Tosha ei viitsi isegi neid enam anda, ma vaatan):




Selle lauluga seoses on mul ainult ilusad mälestused.
Ükskord näiteks korjasin Tallinn-Tartu maantee äärest peale hääletaja. Noormees oli nagu illustratsioon (peamiselt) tallinlaste suust tulevale fraasile "vastik karvane Tartu hipi", mis peaks kirjeldamama kõiki veidi pikemate juustega pehme eriala lõpetanud töötuid kunstilembeseid noori, kellesuguseid leiab põhiliselt Pirogovil vedelemas, või kui ilmad külmaks lähevad, siis Möku ees (või sees, aga sinna ei mahu neid eriti) ja näiteks Näljas tolknemas. (Jah, tallinlased, meil ongi sellised kõrtsid siin Tartus).
Noormehega vesteldes sain teada tema seisukohad mõttetute väikekodanlike hüvede kohta (auto, korter, arvuti, töökoht) - temal neid ilmselgelt ei olnud. Hullult vedas tal, et mõni juhm kapitalist ta ikka tee äärest üles viitsis korjata.
Ärge saage valesti aru, tegelikult oli tore inimene, lihtsalt hääletoon oli kohati tiba üleolev. Igal juhul meeldis ta mulle hetkeni, kui ma hakkasin 5nizzat kuulama ja ta oma üleolevat suhtumist ka mu muusikavalikule laiendas. Korraks oli ilge tahtmine see lõng koos tema karvakandlega autost välja kupatada, et mõelgu tee ääres edasi, kui halb see laul siis õigupoolest oli, aga ma olen väga viisakas inimene ja seega ei teinud muud, kui keerasin volüümi natuke juurde, et härra pirinat vähem kuulda oleks.

Igal juhul kinnistas see teekond minu veendumust, et häääletajad on tüütud lojused (mitte nagu mina, kui ma kunagi hääletasin, mina olin väga tore ja viisakas) ja parem on neid mitte peale korjata. Üks oluline argument üksi sõitmisele on ka see, et mulle meeldib autos laulda.
Ei, ma ei oska laulda.
Ei, ma ei oska vene keelt.
Niisiis enamasti keeratakse heli selle juures võimalikult valjuks, et oma kraaksumine ei segaks, ja kehastutakse ümber poplavade säravaimaks täheks. Ükskord sattusin laulma sedasama 5nizza laulu. Tagusin ennastunustavalt käega vastu rooli ja lõugasin "ujee, ujee", kuni ühel hetkel reaalsusesse naastes tuli mulle meelde, et tegelikult auto seisab, ja tegelikult seisan ma selle autoga Tallinki autodekil, ja auto ei ole tegelikult helikindel. Ümber vaadates avastasin enda paremalt käelt suure maasturi ja sellest kaks kandilise kehakujuga kiilanevat slaavi verd härrasmeest, kes mulle lehvitasid ja pöialt püsti ajasid, naeratus vaata et säravam kui kaelas rippuvad sõrmejämedused kuldketid. Keerasin kontserdi kohe mitu pügalat vaiksemaks ja katsusin kivinägu tehes käigukangi taha varjuda, mis minu kasvu arvestades peaaegu et õnnestus ka.

Vot sellistele inimestele meeldib 5nizza. Ja mulle ka.

Kuival

Mul oli suurejooneline plaan paarist siidrist inspiratsiooni ammutada ja mõnda lolli filmi mõnitada, aga siidreid ei ole hetkeseisuga veel laekunud (sest ise ma poodi ei lähe ja Tosha ajab kuskil meeste-asju (loe: võtab mingit sidurit lahti vm)).

Nii et vabandust, täna jääb jälle ära, aga äkki märtsis näiteks...

Pühad jõulutervitused

Sellel ilusal kolmanda (?) advendi päeval tahaks tervitada kõiki inimesi, kellele lauluannet antud sama palju kui mulle. Ühtlasi ka kõiki kurte.

Hea uus ilm

Täna oli väga tore päev, sest lootust on, et lõppeb massimeedia reostamine mõttetute teemadega sellest, kuidas ja täpselt milliseid füüsikaseadusi eirates maailmalõpp ikka tuleb. Teatud väljaannetes ollakse muidugi asjast veidi rohkem vaimustuses kui teistes.
Näiteks ajakiri "Naised", kus on alati kaldutud kajastama kõike, mida silmaga ei näe ja käega ei katsu (ja mida teadus ära tõestada pole suutnud, aga osad inimesed lihtsalt näevad noh), oli pea terve numbri pühendanud mitte vana aasta kokkuvõttele või muudele maistele teemadele, vaid loomulikult detsembri tipphetkele ehk "me kõik sureme hirmsat surma, välja arvatud rotid, prussakad ja need, kellel on piisavalt kalmuküünlaid varutud."

Teemal oli intervjueeritud mitmeid spetsialiste, kes avaldasid arvamust, mis täpsemalt juhtub.
Sellega seoses tahaksin esitada kaebuse. Kuhu on kadunud kõik see ullikeste ja hullukeste kari, kes on rahvale terve aasta jooksul ajudele käinud erinevate apokalüptiliste stsenaariumitega? Ma mäletan väga selgesti, et näiteks üks tuntud (aja)kirjanik pühendas terve pika blogisissekande sellele, kuidas suvel 2012 toimub päikeseplahvatus, mille tagajärjel elektrisüsteemid süttivad põlema ja majad põlevad maha, v.a "need, mis on nii ehitatud, et sealt saab kohe juhtmed tagant võtta"; siis sügisel mingil ajal muutuvad maa magnetpoolused ja millalgi peatub Maa pöörlemine ja siis tulevad suured katastroofid ja tornaadod ja maavärinad ja üleujutused. Postituse autoril polevat eriti midagi karta, sest ta maja olevat sellise kõrge koha peal, et sinna tulvavesi ei ulatu. Ka on varutud kalmuküünlaid (need põlevad kaua) ja üht-teist head manti veel. Sinna juurde kuulus ahastus, et miks valitsused midagi ei tee, et rahvast selleks ette valmistada, ometi on see teave ju ammu avalik ja inglid ja saadikud käivad maad mööda ringi ja levitavad seda?
Suvi tuli ja läks ja minu arust oli kogu aeg suhteliselt valge, isegi öösiti, nagu see Eestis kipub olema.

Pärast neid terve mõistuse piire ületavaid meeleavaldusi ootasin huviga, kuidas ennustajad ise tähtsa päeva saabudes asja kommenteerivad. Et kas on näiteks pettunud, et me ikka kõik elus oleme ja mingit kosmoselaeva pole ilmunud või mis iganes seal juhtuma pidi. Ootusärevusega asusin lugema, aga minu pettumuseks oli terve "Naised" täis arvamusi stiilis "see muutus on pigem energeetiline" ja "tegelikult on juba toimunud drastilised muutused!" ja "võimalik, et see õige paailmalõpp tuleb ikka mingil muul ajal."

Huia bella! Küsiks siis üks ajakirjanik mõnelt energomehelt või naiselt, et kuhu jäi see deliirium gravitatsiooni kadumise kohta, ah?

Teiseks mind üllatas veidi arvamusliidrite valik: küsitletud oli igat sorti šamaane, selgeltnägijaid, nõidu, teadjanaisi, muuhulgas ühte härrat, kes oli pärjatud müstilise tiitliga "energomees", ja kirsiks tordi peal ka Ženja Fokinit. Viimase üle mul on siiralt hea meel, nimelt oli tema ainus, kes andis asjalikku nõu: sööge tatart, see on hea ja aitab alla võtta.
Alla võtmise kohta ma ei tea, aga tatar on tõesti suurepärane, eriti siis, kui tema jumalikku maitset mingite mõttetute lisanditega ei solgita.


Pan-galaktilised tervitused kõigile, kes talvise pööripäeva jälle üle elasid. Ja kui on kange tahtmine kõrgemate jõududega suhelda, siis see onu aitab: