Tuesday, March 27, 2012

This Time for Africa

Kuna elame "lõpuaegadel", mida üksmeelselt ja tõekalkvel silmi meile kinnitavad teineteist muidu mittesallivad religioossed rühmitused, on täiesti maarahvapärane ja ellujäämislik igast tunnusmärke täheldada. Alles see oli, kui fjordimaal oli keiss - raha kui ratsaobuse sitta, tee või iga fjordi alla tunnel, kuid võid - nemaa. Vasttärganud trend - munatus - luurib salamisi kodumaiste Prismade ümber ja kissitab oma kanavarbalisi silmi. Mis järgmiseks, küsib ettevaatline kodanik ja piilub üle sahvriukse ämmamamma eelmise ilmasõja ajal kokkuveetud soolahunnikut. No-no-no, ütleks ma siinkohal varalahkund veinimaja-preili sõnadega. Soola, head sõbrad, saame mereveest või metsaloomade toidukohast(lakukivi!!); tikkude jaoks on meil Viljandi; küülaid vorbitakse meil ka niipalju, et iga IKEA neid täis on. Notsud ei sõida enam Porilskisse, kardularohkusest ei hakka rääkimagi.
Tuukanionu kahtlustab hoopis, et lõunamaistest produktidest võib ennemalt puudus saabuda. Araabiamaadelt, jah, meile suurt miskit peale nafta vist ei tuua, küll aga võivad näiteks kodanikud kohvi- ja kakaoubade korjajad ühel päeval avastada, et elu pakub neile niigi väljakutset, arenemaks hoopis vaimselt. Ja kuna inimareng on teatavasti püha, tuleb arengu takistajad igaks juhuks Gehennasse saata.Kõigi maade kohviarmastajad, kasvatage, korjake, jahvatage ja sööge-jooge ise, oleks nende varjatud sõnum meile. (Sigurijuur muidugi päästab - täname Maaema.)
Mina panin hiljuti kirja rahvapärimuse Krootuse kandist, viimase ilmasõja aegse.
Kõnetab läbi ajaloo ka tänapäeva, eks?

Spielen spielen balalaika
nema kuura, nema jaika
nema eier, nema schpeck
partizanen alles weck

P.S. Hiljuti saabus rõõmu- ja lunastussõnum kannatavaile - saamuelpliuhkam on tagasi.

Saturday, March 24, 2012

Kohutavad vaimsed traumad

Postimehe spordileht on täis MASENDAVAID uudiseid. Sitta sest Barutost, ta on noor mees, küll jõuab veel, aga Tiger Woods on küll täielik loom, nimelt ahistanud ühte toakaaslast.
Õudne mõelda, mis armid ja hingehaavad see pornovahtimine heteromehesse jätta võis. Samuti ei taha ette kujutada, mis tunne tal olla võis, kui Tiger oma loomajõuga (lausa tiigri jõuga, võiks öelda) Christian Zacki toolile surus ja pornokanalid avas. Võimalik, et teipis silmalaud ka lahti, parimates NKVD traditsioonides. Foto on selle uudise juurde ka hästi valitud, naeratus on nii kaval, nii kaval...

Thursday, March 22, 2012

Viska nööri, viska nööri, vend heitleb patulaine pääl..

Huuhaa!!

Meie teiega elame suures ja kohutavalt mitmekesises maailmas, kus inimeste arv on nagu mereliiv.
Miks on nii, et vanasti räägiti muru rohelisem ja päike kollasem olevat? Ehk seepärast, et seda loogikat järgides võime nii aastasse 500 e.m.a jõudes tunnistada me ümber paradiisi??
Tegelikult tahaks ju jubedamalt toetuda "lihtsale, heale." Ehk siis püsiväärtustele.
Arutelu püsiväärtuste üle viiks ma just muusikaalale - vana, protoroki-hipi-kanepisuitsu-ideaalide-avastuste aeg versus uus, kõikelubatavuse kaalikapõllul võrsuv eiteamis семикрылыйвосьмихуй.

Mina peaks arutlust alustama diivanilt. Sealt, justnimelt sealt jälgin ma eeljoni pakutavat telemundoteenust - miski 60 mõttetut kanalit, millest tõsisele vaatajale ehk kaks-kolm kõlbavad. Ülejäänud on tõhusaks meelelahutamiseks kah kellelegi...mul on tegelikult päris mitu head ideed, miliseid tagumikutelemänge veel huvilistele pakkuda.
Aga nalja saab va telemaastikul niigi päris heasti, ehkki juba poolaasta jagu ei ole söögikaardil enam vene selgeltnägijakanalit TDK - daamid kurvastavad, kuna asjalikku suhtenõu peab nüüd jälle "Naised"-ajakirjast otsima. ALO-tv on naljakas, Olev Ulp küll mitte, kuid klõps! ja Tallinna TV, klõps! ja ETV2, klõps! ja mu üks suurtest lemmikutest - Art channel...(see on küll mõnele liiast diip jällegi, kui harjund pole, proovige esmalt 10 sek seansside kaupa).
Suurimat rahuldust kommertsteadete ja Obamastani tüüritud uudiste vahale pakuvad mu tänase arutluse tähed - TV7 ja Life-TV. (Ma ei tahaks täna, vabandust, arutada siin, kas jumal on nüüd olemas või mitte, sest intuitiivset kaemust saab tõendada vaid protsessi lõpptulemus; meie eksistents veel esialgu kestab.) Jumala enda sõna vahele pakutakse neis kanaleis lahedat ülistusbiiti(vastavad ülemaailmsed tähendused siis praise- ja worshipmusic).
TV7 on muidugi freaky stuff - päeval seikleb lastele Herra Hissanen, õhtupoole ootab meid Cafe Raamattu ja Polvijärven Pastor, jutusaadete sekka näeb sigalahedaid ülistusmuuvisid näiteks Reijo Ikonenilt.
Reijo on muidugi staarlaulja ja kõditab me meeleelundeid kõrgkultuuriga, õnneks antakse kitarre ka amatööride ja taidlejate kätte, kelle elurõõm ja suunatud tänulikkus ei jäta mind iialgi külmaks.
Jah, jeesusbiit ongi see, millest täna jutustan. Need kandle-, naabli- ja simblihelid, lihtsakoelised, kehhatungivad ja tiivustavad - kas ehk seal ongi me väljapääs seksistlike pruunlaste, seksuaalliberastide, eksvangide ja pohhuistlike narkarite-löömameeste esitatud "muusikast"?
Jah, tundub, kui me jälgiksime pisut kauem LIFE-TV-d. Joyce Meyer, Kenneth ja Gloria Copeland, Joel Osteen, Benny Hinn ja Hillsong TV! Uskumatu, millist vaimujõudu, millist kõneosavust ja charizmata't need esinejad saalitäitele demonstreerivad! Hillsongi esitused mõjuvad teinekord tõeliselt lummavalt - muusikalised motiivid algavad tasahilju, läbi korduste lisanduvad järjest uued pillid-inimhääled, teinekord koorid; lood koguvad end ja paiskuvad siis täiel võimsusel kõrgustesse, jätmata kedagi ükskõikseks!! Püha Vaim on raudselt kohal, pole kahtlustki.
See ei ole teil, vabandust, estonian folk tune "hüplev minoorne labajalg", sealtoimuv tundub olema suurem, kui elu ise!!
Jeesusroki lüürika on muidugi üliigav, ei kuule seal muud, kui alleluuja, seiv mii, teik mii, tänkjuulord ja gloori. Seda eeskätt minusugustele asjatundmatutele, tegijad ja publikum on aga silmnähtavalt rahul - nemad suplevad "osaduses", "võidmises" ja õnnistuses. Kes on asjaga rohkem tuttav, teab, et kristlastel on kõik stiilid nö oma mehi täis - alates technoesitajatest, nagu Ultrabeat ja Andy Hunter, lõpetades unblack(ehk white-)metali proffidega nagu Ecthirion või goth-metallistidega, nagu Illuminandi.
Raske rokiga on tegelikult pastoritel keeruline olla, nagu viimastel kümnenditel üldse kõigega. Näiteks pastor Joseph Schimmel on rokkarite poole tuld ja tõrva pritsinud, väites, et Saatan vibutas oma kaheharulist peenist juba biitlite plaatidel. Rolling Stones ja Led Zeppelin olla veelgi hullemad, seejärel saavad napalmi 80-90ndate hevikad. Elus kurat ise on pastorihärra arvates aga Marilyn Manson. Kuna aga olla nn lõpuajad, siis ei lähe kurakäelaste väävlijärve heitmisega vast enam palju aega. (Kui sa, lugeja, nüüd kahtled, kas juutuub on ikka õiget asja täis, saad muusikaotsinguks valida hoopis godtube.com ja alla laadida ka kristlikku antiviirusprogrammi..)
Moodsaid rütme hakati ameerika kirikutesse tooma möödunud sajandi 60-ndatel; suurimateks muusikalembideks olla väidetavalt nelipühilased. Pole Eestigi õnnistusest ilma jäänud, 70-ndate alguses tegid Tallinas metodisti kiriku jeesusnoored punaimpeeriumis enneolematut asja - kirjutasid trummile "Living sound" ja asutasid ülistusbändi "Sela", mis kiiresti kuulsaks sai ja KGB tähelepanu pälvis. Kui aga täna küsitaks mult, mis mul esimesena usumussi mainides meenub, vastan kohe: õdede sõnajalgade sulnis määgimine. Sellega on nad teinud Eesti kristlikule "skeenele" karuteene ja nõnda ma laadisingi alla esimese ettejuhtuva kristuslembide plaadi, milleks osutus (jällegi ameerika!) duo All Sons & Daughters 2012 aasta plaat "Season One". Sest, tundes vana, tahan ometi ajaga kaasa käia ja kuulata, mis kõnetab tänapäeva kristlast, mis tal küll keelel-meelel?
Lootsin, et plaadi kuulamine toob kaasa hüpnootilise rännaku ekstaatilisse maailma läbi rütmi, tantsu ja helide. A eimiskit. Produktsioon, jah, muidugi tasemel, kõik kitarrid-klaverid-tšellod õrnalt tinisemas, taustaks juba tuttavad teooriad igavesest elust. Paraku, katarsist ega eufooriat ei saabunud, viga oli tõenäoliselt minus. Astusin mitu päeva, klapid peas ja ootasin, millal uks (või aken)avaneb. Või siiski? Eile õhtul tuli TÜ spordihoone nurga juures mulle üks tšikk vastu ja naeratas. Ju mul oli vist selline nägu peas.


Wednesday, March 21, 2012

Makin' bacon

Miski ei aja rohkem kirjutama kui argivärdjad, kes oma väikese ja paljudele märkamatu idiootsusega minu tundlikku ja neitsilikult puhast natuuri mustavad.

Sõitsin ma mingi päev päälinnast Tarbatusse. Kaunis päev, valge aeg ja tulevad vastu juhid kellel udutuled põlevad. Ma ei räägi siin öiseid idioote, kes pimedat kardavad ja kõikvõimalikud kellad-viled masinatel tööle panevad. Ma räägin just neist, kes päeval sõita ei näe.
Alati kui minu teele sattub midagi kohatut ja ma asja olemusele hästi pihta ei saa, üritan ma esmalt elimineerida võimalust, et äkki olen mina loll ja selle pärast ei saa aru. Kahetunnise vaagimise järel olin ma siis lõpuks oma peas kindel, et tegelikult valgel ajal ja ideaalse nähtavusega, ei ole udutulesid praktilisest seisukohast vaja. Aga miks nad siis põlevad? Neil autodel, mida mina juhtinud olen, ei lülitu udutuled automaatselt, tuleb teha lisaliigutus.
Mis siis ajendab inimest tegema seda lisaliigutust? Kas tõesti edevus? Kipun kahtlema...inimene, kes on ennast lolliks laenanud ja küprokirahade eest 18-tolliste velgedega linnamaasturi liisinud vaevalt nüüd edev on. Thats not the Estonian way.
Siis tuli meelde kuldreegel, mis igas liiklusõpikus kirjas on, et liikluses ole võimalikult nähtav. Ja mõtlesingi, et äkki need inimesed,  kes päeval udutuledega sõidavad, annavad oma tagasihoidlikult moel märku nägemisvaegusest. Põlevate udutulede näol on tegu appikarjega, kus oma eeskuju varal palutakse ka teistel ennast paremini nähtavaks teha.
Tegingi katse - tuli vastu keegi liikleja udutuledega. Lülitasin sisse ka oma udutuled...lähemale jõudes kaugtuled ja veel lähemale jõudes ka igaks juhuks ohutuled ja kui vastutulev auto oli peaaegu kohakuti minu autoga, hakkasin intensiivselt käsi vehkima. Liikuvas objektis omakorda liikuv objekt teeb kogu kupatuse veelgi paremini nähtavaks.
Ja tuleb tunnistada, et katse läks igati õnneks, sest vaegnägev vastutulija märkas ja tundus, et talle tuli suure üllatusena kaasliiklejate olemasolu maanteel. Kõige selle peale otsustas ta teepervele tõmmata ja väike puhkus teha. Puhanud silmadega näeb ikka palju paremini. Ja mul oli tõeline elupäästja tunne.

Käisin poes keedupeeti ja munakannelt ostmas. Minu ees seisis kodanik oluliselt rikkalikuma ostukorviga. Jõudes kassalindi juurde ladus ta kogu tavaari lindile ja jäi unelevalt kaugusesse vahtima. Tema kaubajada lõppu oli asetatud vein. Jumalate jook, mis mõeldud jõukatele. Veinipudel oli asetatud külili ja kassalindi liikumissuuna suhtes risti. Niipea kui kassatädi oma heeblit vajutas ja lint pärisuunas väikse spurdi tegi, juhtuski see imetabane asi, et kogu kaup liigub ühes suunas, aga veinipudel oma ligi kilose kaaluga liigub hoopis tagasi ja nihutab seda plastmassist juppstükki, mis kauba vahele pannakse endaga kaasa. Minul keedupeedi kilodest raske korvi sang peopessa soonimas ja on juba esimene ohe tulekul kui kaaskodanik järsku ärkab ja jõle abivalmi ilmega haarab veinipudeli ning asetab selle koos plastmassjublakaga jällegi ristilinti oma tavaari juurde.
V*ttu küll! Võib-olla oli hea uni kui impulsi jäävuse seadust koolis õpetati, aga murdosa sekundit tagasi omandatud kogemusest võiks ju tegelikult õppida. EI! Jälle veereb 57-nda aasta blanco mulle ette. Tüüp samal ajal jätkuvalt unistamas õhtust kallimaga kamina ees, kus palja persega jääkarunahkadel aeledes seesama märjuke seksieelse lõdvestuse mõttes kõrist alla kallatakse.
No ma ei tea. Kassajärjekorra eetika minu jaoks on, et teise inimese tavaari ei näpita...vähemalt mulle ei meeldi kui keegi minu peete kahmab, aga kui minu ees järgmine kord mõni selline jobu pidurit tõmbab, siis ma alles näitan talle...võtan ja panen ise tema pudelid ja kurgipurgid nii nagu peab. Ja siis veel küsin hästi etteheitvalt: "Noooh, on nüüd siis hea või?"
Selline julm mees olen. Värisetagu!

Monday, March 19, 2012

Ideid tasuta ühistranspordiks

Käisin ilusas pealinnas veidi trammiga sõitmas.
Esimese trammi-reisi ajal üritasin vältida mitut pohmakolli, kuse järgi haisevat inimest, ja ühte tüüpi, kellest evis lõhnu, mis kõik õlid kindlasti janutama ajasid.
Teise trammi-reisi ajal jäin seisma ohutuna tunduva naisterahva kõrvale, kes küsis esimese asjana, ega me piletikontrollid ei ole. Ütlesin ei ega pööranud daamile suuremat tähelepanu. Naine leidis veelgi jutuainet, nimelt hakkas vahtima minu pehmet helkurlooma, mis mantli küljes rippus. Teadagi - lastele ja lollidele meeldivad läikivad asjad. Enne kui ma kaaskodanikku takistada jõudsin, krabas ta helkurist kinni ja esitas järgmise mõtlema paneva küsimuse: "Kas see on täis topitud munn?"
Vastasin, et mitte eriti.
"Kas sa lasid selle EKI-s teha?"
Ütlesin, et ei, ja leidsin selle peale, et ema, näe, lähme istume hoopis sinna, ning evakueerusin koos emaga napaka seltskonnast. Too itsitas omaette lõbusalt. Võib ette kujutada, mis suunas mõtted tal peas liikusid.

Läksime koju ja leidsime postkastist "Pealinna". Asusin kohe ahnelt lugema, et saada teada kogu tõde Reformierakonna limukate kohta. Pidin pettuma: kogu leht oli täis ülistuslaule tasuta ühistranspordi hüvedest ja üleüldisest kommunismi võidukäigust.

Olen ideega üldiselt nõus. Nagu ülalolev intsident näitas: sellel skisol arvatavasti ei olnud sõidupiletit, miks ta muidu nii paranoiliseks muutus. Kui minu asemel oleks nüüd mingi MuPo agent olnud või kesiganes Tallinnas neid pileteid kontrollib, oleks vaene hull trammist lennanud ja mingitest munnidest poleks juttugi olnud. Nüüd on aga reaalne võimalus, et kõik haisevad, joogised, kusesed ja muidu karvased ja sulelised saavad rahus ühistranspordi-rõõme nautida. Nagu üks naisterahvas Vox Populis leidis: "Tasuta peaks olema kõik asjad, mille tasulisena pidamine läheb kallimaks maksma, kui see sisse toob. Noh, neid asju on palju. Noh...need asjad, mida inimesed nagunii kasutavad. Näiteks bussisõit. Siis rohkem inimesi sõidaks bussiga. Nüüd sõidetakse autoga."
Loogiline järeldus. Kui ikka avaneb tasuta võimalus kogu selle toreda kontingendiga ühes trollis sõita, jätab iga ärimees oma Lexuse garaaži seisma ja jookseb ühistransporti nautima.

Tegelikult see on natuke halb idee. Mina jätaks ühistranspordi tasuliseks, aga paneks igal liinil sõitma ka mõne tasuta sõiduvahendi - see võiks olla spets märgistusega. Siis kõige vaesemad (igas mõttes) teaks kohe, kuhu minna. Neis sõidukites võiks mängida Tallinna TV ja tingimata peaks jagatama Savisaare pildiga pudelist viina.

Friday, March 9, 2012

Vahepala

Varsti ma päriselt kirjutan midagi.
Aga seni rõõmustame meeste üle, kes on omandanud palju uusi ilusaid asju:

Ma kohe ei teadnud, kummal uudisel enne klikkida.

Wednesday, March 7, 2012

Kahekesi astuvad, ott ja..

Kollast internetti täidab kontsentriliste emotsioonilainetena leplandiga vastjuhtunu.
Et näe kus, meisterlauljal sihandene erekas, et oioioi.

Mul oli ka erekas.
Sain selle siis, kui olin 10 aastat vana.
Ainult vaatasin teist esiotsa..küll läikis ikka teine!!
Arusaadav, vana "Shkolniku" olin ma selleks hetkeks ikka tõsiselt ära trööbanud.
Uus "Ereliukas" oli tõesti hea ratas, sinine ja moodsa disainiga - samasugune, kui pildil.
Leedu oma.