Tuesday, February 28, 2012

"Alabama, sir! "

Ühel ilusal pühapäevapärastlõunal pandi Tartust Tallinnasse suunduvasse bussi istuma kaks noormeest – nii tubli 6-7 aastat kummalgi. Prillidega noormees jääb kõrvaklappidesse rahulikult istuma, tema ette sattunud tegelane on aga elava loomuga ja keerleb oma istekohal iselaadse, suundivahetava vurrina. Õnneks (või õnnetuseks, ei või ju iial teada) plaanib ta kõrvale, tühjale kohale, istuda nooremas keskeas pikk onu.

„Kas siin on vaba koht?”

Noormees vaatab hindavalt bussis kõrguvat( no onu oli tõesti pikk) potentsiaalset reisikaaslast.

„Jah. Aga ma sõidan Tallinnasse.Kas sa sõidad ka Tallinnase?”

„Ma sõidan ka Tallinnasse, jah.” Buss startis, onu sättis end istuma, võttis äsjaostetud raamatud välja ja seadis end end lugema.

Noormees jälgis onu toimetusi.

„Aga mulle tuleb emme vastu!!”

Onu mühatab viisakalt „ahah” ja noogutab, nii täieliku arusaamise märgiks.

Noormees vahib bussiaknast liikuvaid linnapilte, arutab midagi omaette, heidab pilgu enda taga istuvale eakaaslasele, keerab siis end ootamatult klassikalisse, bussifirma poolt eeldatavasse sõiduasendisse ja teatab, nii enda ette:

„Mul ei ole midagi lugeda!!”

Ja kõõritab kõrvalistujat kergelt etteheitva näoga

Onu ei tee igaks juhuks välja.

„Miks sa ei küsi, kas ma oskan lugeda!??”

„Kas sa oskad lugeda?” ei pea kaasreisija vastu.

„Ei.”

„Mis siis saab?”

„Kas sul laste raamatut ei ole kaasas?

„Ei.Vaata ise, ühtegi pilti ei ole.”

Noormees takseerib hindaval pilgul onu uusi, äsjaostetud raamatuid.

„Kuusteist...ja kaksteist..ma tean, kui palju on neli ja kümme, neliteist, onu, kas need olid kallid raamatud?”

„Natuke jah.” Mööda ujub Kärevere teemaja.

„Emme ostis mulle ka raamatuid. Onu, kas sul telefon on?”

„On.”

„Näita mulle..”

Onu, natuke ootamatust, kuid avalviisakast ja seeläbi vastamasundivast ettepanekust häiritud, kobab taskuis. „Ma ei tea, kus see on, kotis vist.”

„Kas seal seda..kandilist kohta ka on?” Noormehe silmad säravad ootusärevusest.

„Sa mõtled – mänge või?”

„Jahh!!”

Onu raputab pead. „Ma ei tea kus telefon on. Ma, tead, tahaksin tegelikult raamatut lugeda.”

Noormees vajub istuma. Mõnda aega vaatab ta bussiaknast möödalibisevaid metsi-maju, seejärel uurib (istmevahest piiludes) põhjamaisele natuurile omase põhjalikkusega kõrvaklappides tagantnaabrit, seejärel tolle kõrvalistujat, läpaka kallal klõbistavat prillidega neiut.

„Onu, kas sa tead,mis mu nimi on?”

„Ei.”

„Volli!”

„Tore.”

Panustada tuli nähtavasti rohkem. Ainult nõrgad jätavad teekonna pooleli.

„Onu, kui sa mulle oma telefoni näitad, siis ma ütlen sulle, mis mu nimi on.”

„Sinu nimi on Volli.”

„Eei, päris nimi!”

„Sa ütlesid, et Volli.”Onu püüab meeleheitlikult raamatusse süveneda.

„Volli on..on ühest multikast. Aga päris nimi!! Kas sa arvad ära?”

Onu ei tee igaks juhuks välja.

Noormees kulutab veel mõned minutid, avastamaks kõigi teadaolevate ilmakaarte igavust.

„Onu, kas sul süüa on kaasas?”

„Ei ole.”

Kõikevõitev naeratus:”Mul ka ei ole!”

Onu noogutab. „Nälgime koos.”

Noormees tegeleb mõne aja jällegi iseendaga – uurib kaasapandud koti sisu, seejärel kaotab ja leiab mõlemad kindad, seejärel mõlemad mütsid, lõpuks seltskondleb veidi muusikamaailmast eraldunud seljatagant-naabrimehega(„Mitu kodu sul on?” – „Kaks. – „Mul on kolm – kaks Tallinnas ja üks Tartus.”) Saanud tollelt küpsise vastu lonksu limonaadi, jääb poiss uuesti lugevat pinginaabrit silmitsema.

„Onu, kas sul on ka ema?”

„On küll.”

„Kas ta sõidab ka autoga?”

„Jah.”

„Kas tal on Audi? Minu emal on Audi!”

„Ei ole, tal on Mazda.”

„Aga kumb sõidab kiiremini, kas Audi või Mazda?”

„Audi vist.”

Noormees jääb rahulolevalt istuma.

„Ma teadsin seda!! Kui ma suureks kasvan ja lähen kooli...kaheksandasse klassi, siis ema annab oma Audi mulle!!”

Onu paneb raamatu kinni. „Aga kui sul halvad hinded on? Kas siis ka annab?”

„Mul on kõik viied. Ma olen juba õpetaja juures käinud, ta ütles,et kui ma tema kooli lähen, on mul kõik viied! Kas sa nüüd otsid oma telefoni üles?”

Kaasreisijad muigavad.

Onu kobab taskuis.”Ma ei tea, kus telefon on.”

„Äkki on siin taskus!!” Väiksed osavad käed kergitavad jopehõlmu. „Kuhu sa panid??”

Onu jääb rahulikuks. „Kuule. Varsti oleme Tallinnas. Teeme nii, et ma loen raamatut, eks!”

Noormees taltub, vaatab mõnda aega aknast välja ja ütleb siis:

„Kui sa telefoni üles leiad, helista mulle. Ma näitan, mis mängud minu telefonis on.”

Ja suunanud manitsev-etteheitva pilgu kaaslasele, lisab:

„Ja telefon on mul alati, ALATI taskus!!”

Wednesday, February 22, 2012

Ajalugu ei kordu, vaid riimub

Kolleegid on mul vahvad tüübid, eriti pensionieelik V.

Rahvapärasustega (mõistetagu siis selle all otse-külatänavalt-nalju) elunähtustele sirgjooneline lähenemine on tema leivanumber.

Vene juurtega kolleegidest ei hakka üldse rääkima, neil on rahvuslik killurebimine veelgi rohkem veres.

Üksvahe olid mul tööpäeva lõppedes hädatarvilikud teha mõned ilutoimingud – pea ja hammaste pesu, kätepesust rääkimata. ( Sest loomulikku ilu mul juba jätkub, vaja ainult esile tuua; kasearu võib koos suvistega mu poolest soome vanamutte peibutama minna).

Kolleegid vaatasid mu toiminguid mõningase imestusega.

Tõeline mees peseb end ju siis..no siis, kui peseb, ühesõnaga.

„Ma lähen õhtul naisega ühte asja tegema,” ütlesin neile selgituseks.” Eiei, mitte seda asja, millest teie, rikutud olemused, siin kogu aeg mõtlete.Ühte teist asja.”

Ahah, noogutasid kolleegid.

Mõne päeva pärast kordasin ülalkirjeldatud lahkumiskäitumismustrit.

Selgitasin samamoodi ka põhjused lahti - et ei tekiks kaksipidi-või eriarvamusi.

Kolleegid noogutasid jälle.

Kui saabus mu riskikäitumise kolmas fikseeritud juhtum, ei pidanud V. enam vastu.

„Me siin mõtlesime,” alustas ta ebalevalt, „et kuna sa siis lõpuks s e d a asja teed, mida meie mõtleme??”

Monday, February 20, 2012

Milleks "Tin Foil Hat" tegelikult mõeldud on...

embassyKõndisin mina ükspäev rahulikult võrguavarustes ja mida leidsin:

"Raeliitide Liikumine on mittetulundusühing, rahvusvaheline organisatsioon. See ühendab need, kes soovivad teavitada inimkond oma tõelist päritolu ja öelda inimestele väga eriline saadetud kirjad Elohim, kõrgelt arenenud maaväline teadlased, kes lõi elu Maal, sh inimkaubandus.

Aga levib see teadmine ei ole ainus eesmärk Raeliitide liikumine. Teine peamine missioon meie organisatsiooni on valmistada ametliku saatkonna tervitada tagasi meie loojad.
Läbi oma messenger, Rael, Elohim on lugupidavalt avaldanud soovi tulla ja kohtuda meile. Aga kuna nad soovivad tulla ainult siis, kui nende olemasolu on siin teretulnud, nad küsivad, et me kõigepealt tõendama oma soov kutsuda neid, luues asjakohase saatkonna enne nende saabumist.

See saatkond muutuks kolmanda Temple nagu ennustatud iidse pühakirja. Vastavalt sätestatud erisusi Elohim, peab ta olema ehitatud neutraalne koht, mis on antud õiguste eksterritoriaalsuse ja tagatud neutraalne õhuruumis. Annab sellist saatkonna ning saada vajalikke garantiisid õigusi oma sõitjate osutub, et inimkond on valmis ametlik kohtumine selle loojad.

(Detailplaneeringu ja spetsifikatsioonid palus saatkond on kättesaadavad www.ElohimEmbassy.org. [Valmimisjärgus])

Raeliitide liikumine on hiljuti palunud mitmeid riike üles kaaluma hosting saatkonna projekti ja mitu on teatanud huvides eraldamisel ruumi selline ettevõtmine. Esialgsed arutelud on juba käimas!
Nagu on näidatud dokumendis esitatud eri valitsused lähenedes saatkonnas Our Fathers Space toovad märkimisväärset rahalist kasu riigi hosting ta. Õnnelik rahvas naudivad ka erilist kaitset Elohim ja saada vaimset ja teaduskeskus planeedi aastatuhandet tulema."

Märksõnad "rahaline kasu" ja "õnnelik rahvas" ei ole kindlasti ka meie valitsejaid ükskõikseks jätnud. ACTA-ga sai enamvähem dialoogi käima; ootame põnevusega uute "esialgsete arutelude " tulemusi.
Mina pakuksin saatkonnaalaks välja mõne kinnistu Rae vallas. Taristu jumalast okei, noori tööealisi jalaga segada, pealinn ka kiviga visata...





Tuesday, February 7, 2012

Viinavaba Eesti eest ma...

Lauri Beekman, tuntud visionäär ja karskusvõitleja, ajab meil muidugi oma joru - et viin olla halb, selle liigjoojad rumalad, rahvamajandusele tekitatud kahju olla äraarvamata suur jne jne. Puhas põrgusõit, ühesõnaga. On aga selge, et esivanemate kogemusest-pärandist päris mööda vaadata ka ei maksaks.Tänaseks näiteks siis Võrumaalt kirjapandud õpetlik lugu. Tõlkima ei hakka, huumorit jääb muidu vähemaks.

Mees ehit hindäle vahtsõ maja, a sääl es saa kiäki maada. Ku õdang tull, sõs nakas üts helü aho takan tänitämä: "Tõsõs!" ja "Tõsõs!" Es saa sõs kiäki sääl majan ellä. Toodi papi ja opõtaja appi, a nuu pandsõva pühä sõnaga peris kinni. Vanapakan es saa vällä. Tulnu üts joodik öömajja pallõma. A peremees ütel, et neil om sääne asi, et keski ei saa majan magada. Joodik heitse läve ette pikäle ja mõtel, et ku tulõ, sõs saat õks är pagõda. Õdagu sõs nakas jal tänitämä: "Tõsõs! Tõsõs!" Joodikul karas hing täüs ja kärät: "Mis sa, kurat, röögit! Mine, ku tahat, tõsõs!" Saanuki kurat vällä. Haardnu uma rahapaa ja visanu veel joodikulõ kah kolm peotäit kulda.

Wednesday, February 1, 2012

Save a lollipop - suck a dick

Söömisega on me vabariigis lihtne - kui va plönni on, sööd nii ökult kui tervislikult, kiidad teles ja võrgus takka ja oled üldse mõnus muhv. Kui aga kodanikku pidevpriske rahavooga õnnistet pole, siis jääb tema hooleks 5-liitrise Säästu Kalja kojutassimine ja supermarketite hommikustes sooduskorvides lebava kraami pärast sotsiaaltöö klientide ning muude контузияtega kiskmine.
Seega - räägin Teise Eesti elust, nagu alati.
Kalorinorm tuleb muidugi täis õgida - stressirikas urban-life nõuab! - ehk siis tantsusaate ajal on näiteks hea turult ostetud ukraina transrasvapräänikutele agu anda. Ka Valla lihatooted ei ole tegelikult midagi nii jõledad. Tuleb vaid silmad korraks kinni pigistada, klõnksti!! teha ja "issand aidaku!" lausuda. Ka "maksimaalne" pood aitab veidra päritoluga, kuid soodsa söögikraami levitamisel igati kaasa. Kui ikka allahinnatud kanapirukaid pole, seiske vaid leti äärde ja ruiake ärevnõudlikult - küll tulevad!
Maaosariikides, Teise Eesti põhiasurkonnas, on olukord muidugi kui varjude ja surma orus, sama ketipoe kaup on linnapoega võrreldes 10-20% kallim, no eks ole ka see arusaadav: pikkadest pikemad vahemaad, libe tee, iga tund kallinev kütus, ahned autojuhid ja lagunevad autod, valitsuse täiesti kontrollimata jubekurjad ja prisked metselukad ohuks teel - kõik see penetreerib peakontorites aeglevate klanitud visionääride koostatud "maatriksi" sootumaks...Mida tähendab A&O - alati otsas.
Õnneks kasvavad maal mitmed tuntud ja tundmatud juurikad. Nende närimiseks vaestel maakatel küll hambid suurt põle, kuid linna turule saab neid raskusi trotsides siiski tirida ja hinda saab puuduvaid närimisorganeid huultega varjates ka näppudel näidata - kroonidega läkski asi vähe keeruliseks. Kus sa kurat mahakukkund plekilist ubinat odava raha eest annad - ikka korralik megahind, "üits euru üits kilu", küll lollakad ostavad!! Seejärel Säästu Kali, Novalux-pood ja kojusõit!
Maatoitumisele lisavad oma markeri ka mitmesugused, just äärealadel populaarsed veterinaar- ja toiduameti poolt heakskiidetud toidulisandid. Tüsenemise-, kõhnumise-, seleenipuuduse-, ränikülluse-, karvakasvu- ja salajase paralleeltoimena ka mõtlemisvastaseid drooge sisaldavaid läikivaid karbikesi saavad hädasolijad nii soojadest-puhastest-valgetest apteekidest kui vahvatest tellimiskataloogidest. Mis regionaalpoliitika, kes see muu eesti posti kantoorasid püsti hoiab, kui postimüügifirmad. (Ärge unustage lahenduste kombineerumisefekti - mida küll teha, kui tellitud oranzhid dressipüksid kanni kohalt liigpingulduvad? Kui suuremat numbrit enam pole - tellin hoopis tabletid!)
Tõelistele vanakooli meestele (mina, mees, tankis põlend!) ei tähenda selgapandav ja õgitav p****tki, peaasi, et säästumarket töötaks ja õlu lindil libiseks. Eesti alksitootjad tabavad hästi ja põhjalikult trende, mistõttu 0.33-ses pakendis (st purgis, pudelist ärge unistagegi) normaalset õlut ei pruugi varsti enam leidagi. Mis euroopa, mis õllekultuur, meie tarbija on erilisest erilisem, teda ei saa suruda mingitesse raamidesse! Erilised tarbijad on varsti maksapuudulikkusega mugavalt haigemajas lesimas või sootuks vanaperemehe juure lännu, nende jälgedes astuvat nooremat põlvkonda on aga raskem suunata - nemad saavad oma tarbimisjuhendi alla laetud muukeelsest meediast. Aga kõik see ei olegi muu, kui marketingiprobleem. Kohalik külaaktiiv - vabatahtlikud pritsumehed, jahiselts, rahvaliidu rakuke ja majaomanike ühing (ehk siis üldjuhul kokku 6-8 kerekat vanameest) - lähenevad olukorrale filosoofiapäraselt: on kuda on. Kedagi muud see ei paista kottivat, Jeesus tänatud.
Lastest on järjekordselt kahju.
Aga ei ta suurt teisiti pole, kui hea wabariigi ajal.
Tsiteerime lõpetuseks R.Roht`i raamatut "Vana Võrumaa"; jutt käib valla vaestemaja-elust:

"/../Ema keetis pudru, pani lauale ja hõikas lapsed sööma. Lapsed tulid, ning vanem tütar, 12-aastane plika, ütles, kui toidu asjalikult oli üle vaadanud:
"Kuradi vanamoor, jälle paska lauale ajanud.."/../"