Ilmapuu

Et mitte lasta argipäevatoimetustel end väga vaenata, on absoluutliselt vajalik omamaise algupärase kirjanduse lugemine.
Olen kindel, et kõik me vahvad lugejad veetsid raamatulugemisaasta teokalt - nina teadagi kus, kasvõi kartlandis. Küll küllale liiga ei tee, mõtlesin oma hiljutikaardistatud-pildistatud päeval ja kirjutasin alljärgneva, veidravõitu jutukese pealkirjaga "Ilmapuu" - tundus nimelt, et jutukesi ilmas kuidagi vähe on. Võiminetea. Kirjutage ise kah midagi, see ei ole teab mis kosmos.
Igastahes, siin ta on. Kõik tegelased on minu poolt välja mõeldud, välja arvatud üks tiivuline, tema on päriselt olnud, ehk on praegugi.. Peasüü kõiges selles lasub suuresti Aado Lintropil, kelle inspireerivas blogis olen tihti viibinud.
Kui jutuke siiski kirjanduse moodi ei tundu, võite lahkesti Kirjanike Liitu murekirja kirjutada - amatöörid ründavad, tõeliste kirjanike rinne peab koonduma ausate kodanike kaitseks võitlusesse grafomaania vastu, puhta kunsti eest!! Ise tahavad veel "loovtöötaja" palka.

Kaugel-kaugel, pea maailma ääres, kasvas puu.

Mõned kutsusid seda ka ilmapuuks, sest ta oli hiigelsuur, mitmest taevast läbi ulatuv, hargnevate jämedate okstega ning iga suurem oks kandis päikest – roosat, helerohelist, kollast, indigosinist, jääsinist, veripunast, violetset, kirsiõievalget, halli ja musta. Puu okstel laulsid vahetpidamata suured ja väikesed linnud, alumine taevas oli helekülm. Inimesed oma külades vaatasid aeg-ajalt puu poole ja mõtlesid: puu kasvab igavesti, meil on hea elada.

Puu alumistele okstele olid oksamaja ehitanud kangelased – heledate pikkade juustega Aminai, lühikeste mustade juustega loomanahkadesse riietatud Marutai, kuld- ja hõberiietesse ehitud Talastai. Aminai ja Marutai puhastasid jakapuu vilju, samal ajal, kui Talastai mängis vilepillil kogu maailma muusikat.

Korraga kõndis puu juurde üks tüdruk.

„Mina olen Mananai. Kas ma võin teie juurde elama jääda?”

Kangelased olid vait. Anzu-lind, kes kenitles indigosinise päikese kiirtes, lendas alla ja laulis:

Olen tulnud läbi väikese vee

Olen tulnud läbi suure vee

Mul on kaasas hõbedast nuga

Mul on kaasas kullast nuga

Minu vend magab mullast majas

Minu vend magab kivist majas

Talastai tõusis ja ütles: Me ei saa sind enda juurde võtta, sest konn Ruaru on su venna Kubana ära nõidunud.

Aminai teatas: Me ei saa sind enda juurde võtta, sest su vend ei tea, kes ta on.

Marutai sõnas: Me ei saa sind enda juurde võtta, kuid Must Päike näitab sulle, kus su vend on.

Mananai hakkas Musta Päikese järel kõndima. Nii kõndis ta pikka teed, kõndis lühikest teed, üle madalate mägede, üle kõrgete mägede. Must Päike säras kogu aeg ta pea kohal ja laulis:

Loojun valgel maal

Tõusen mustal maal

Lõpuks jõudis Mananai jõe kaldale. Konn Ruaru magas jõe ääres kivil, haned lendasid kõrgel taevas ja laulsid:

Alumises ilmas kojavalvur

Ülemises ilmas õuevalvur

Keskmises ilmas jahimees

ise une uuratseil

Mananai võttis vöölt hõbedase noa ja viskas jõkke. Vesi tõusis kõrgele, Ruaru sai märjaks ja ärkas üles. Vaatas siis tüdrukut ja ütles: „Sa tahad oma venna kaasa viia. Mängime sõnamängu. Mõtleme kumbki ühe sõna, kumma sõna on tugevam, see võidab.” Mananai oli nõus ja mõtles kohe: uni. Ruaru mõtles: asaltan(karupüünis). Mananai ütles: „Mina võitsin. Uni on tugevam kui püünis, kiirem kui mõte, väsimatum kui põder.”

Ruaru ütles: „Hea küll. Võta oma vend, aga ta magab. Ma ei saa teda enam äratada.”

Mananai läks Kubana juurde, võttis vöölt kuldse noa, hoidis seda Musta Päikese kiirtes ja laulis:

Vend tuli koju päikese juurest

Vend tuli koju kuu juurest

Kahe pika pajuvitsaga

Kahe lühikese pajuvitsaga

Kubana ärkas üles ja pühkis silmi. Seejärel võttis Kubana jõe äärest kaasa kaks pajuvitsa ja nad asusid tagasiteele, ilmapuu poole. Anzu-lind nägi neid juba kaugelt ja laulis:

Õde astub ühest majast

Venda astub teisest majast

Päike kummuli külaje

Kuu kõrgel kuulamassa

Satsaa, satsaa!!

Kangelased tahtsid õde-venda enda juurde elama võtta, kuid Kubana lõi pajuvitstega kaks korda vastu maad. Vend ja õde muutusid seepeale oranziks päikeseks ja helepruuniks päikeseks ning tõusid ilmapuu jämedatele okstele. Nende ümber laulsid suured ja väikesed linnud; taevas oli helesinine ja külm ning väsimatu tuul keerutas okstes.

Aga inimesed külades vaatasid aeg-ajalt ilmapuud ja mõtlesid: Puu kasvab igavesti, meil on hea elada.

Mai dei

Viimane aasta on siis, nagu isegi näete, alanud. Ei paista küll kudagi teistkanti, kui kunagised ennealanud, kuid mine sa tea, vana indiaanlast tuleb kuulata.

Enne, kui aastasse söösta, tuleb peeglisse vaadata. Kas igavik vägistab aega? Kas Reality-As-It-In-Itself on kuidagi..teisiti suhestunud zeitgeist´iga?? Millest mu peakolu küll päev otsa mõtleb?

Tõesti, millest. Otsustasin oma päeva kaardistada-pildistada ja uudishimulistele hea võimaluse anda – saate lõpuks ometi teada, millest minusugused, mittestaarblogijad päevast päeva mõtlevad. Algusest, ikka algusest.

7.00 astun kodust välja ja mõtlen pildile nimega „Alkeemiline kolmnurk” ja Billingeni sündmusele(8213 e.m.a). Taustaks kuulan tshilli biitmuusikat(The Browning, Time Will Tell). Sellepärast et ma olen nii kuradi diip, noh.

7.40 astun tööjuurde sisse, tervitused, smalltalk, riided, teevalmist. rituaal, jmt.

7.45 postkast, twitter, lemmikblogid. Miks saamuelpliuhkam ei kirjuta? Ants on uus tugev tegija; meenub mu enda kasselukas, saadanavõrk, korter on soe kui sahaara, see magab ikka põr.kütte peal vannitoas. Elekter ju kulub nõnda!!

7.47 võiku(no on alles sõnavärd, kuidagi ei harju..võigas, võika, võikaim võiku..oeh) vorstiga läeb alla.( Moskva vorsti ma iial ei söö: koostis 10% siga, 10 lehm, 14 kananoka-varba-lõualoti-mass.öäk.)

7.59 Loetud ka haruldasemad blogid; Postimehe kord. Huvitav, kas võistlus „Lahedaim Taarapunkt 2012” on ikka korralikult käima läinud? Ujula konsumi oma....no ütleme, et las parim t-punkt võita. Loen pealkirja: Katatoonia Toompea serval, huvitav, huvitav..eisiiski, Kataloonia. Loen edasi.

8.00 Tööpäeva algus. Efektiivsuse- ja produktiivsusepilv laskub mu peale.Hommikuti jätkub mul ikka seda vaimujõudu Eesti muusika jaoks. Kuulan Abrahami uut itti. Sa, Abraham, ju ikka samast asjast mögised, kus uued teemad on???Igav!! Poole pealt jätan katki. Mingi Margareet ka drummib-bassib, igav. Ingelmiia? Eiiial. Alustan reaalse töötegemisega.

8.30 arutan kolleegega päevatöödest-tegemistest, mõtterikkus transformeerub ülimaks produktiivsuseks.

8.59 mõtlen, miks ma astraalis ei saa käia, nagu nõiad ja staarnõiad. Aurasid ma ka ei näe, vahi või silmad punni. Miks? Mine joogat tegema, mine silva kursusele, loe saladuste-raamatut, karjuvad hääled mu peas. Olge vait, lollakad, ma ei viitsi.

9.12 ootamatult tekkinud kiirtöö perfektne sooritus.

9.48 tehtud-mõeldud: tänagi ei loe ma Naine24.ee-d.

9.59 mõtlen, kuidas see kallis, ent vajalik auratransformatsioon ikka käib? Noh, nagu kunagi telkus näidati, kuidas Mati Kepp käib, nii ka Crystal Ra. On teine nüüd juba mõnda aega havail, kuna seal on teatavasti palju paremad võimalused vaimsel teel kulgemiseks; India ollagi liiga rokane. Aga raha võib talle ikka, kasvõi niisamategi üle kanda, kõik on täiega abiks.

10.13 Kolleeg, 70-ndate progeroki fänn, käivitab Prog.FM-i. Ma pole elus niipalju Yes-i kuuland, kui viimase paari aasta jooksul. Meenub progefännist seksistlik kultusfüüsikaõpetaja lõunaeesti väikelinnast.

10.24. Mõtisklen kunagiloetu põhjal kaasaegsest, ideaalideta noorsoost, tsiteerides ka teile :

«Sotsiaalseks grupiks nimetatakse kodutuid naisi. Põhjendus, miks peaks riik neid toetama: kuna naised on õrnema soo esindajad ja neil on raskem tänaval hakkama saada.» Lahe.

10.26 muretsen ikkagi noorte pärast: „Uued India jõed – Vindus, Kanges ja Kõnges”; „Homosügootsust leiab ma arvan kõige rohkem vanglates.” „Muidu on see pikkus 7 meetrit, aga mul on pikem.”Lahe.

10.30 Teepaus.Võtan välja banaani.

10.31 Meenub O.Leplandi elulooraamat, õigemini südamlik mälestuskild sellest, kuidas väike Ott emaga söögipalvet loeb.Mõtlen Jeesusele.

10.32 Olen nendega päri, kes ütlevad, et inimene võib alkot juua ka suurest, ülimast õnnetundest – et olla hetkes nö süvitsi sees. (Vt ka „olin ilma viinata purjus”, „jalgadele olid justnagu tiivad kasvanud”)

10.32 Koorin banaani(ikka varre poolt; vaid primaadid pidada teisest otsast näkitsema) ja söön väikeste suutäitega( nagu väike Emma(7) kunagi ütles – barbie-ampsudega). Et kauem jätkuks, noh.

10.40 mõtlen, kas ma tahaksin mõnd jutukest lugeda.

10.41 otsin internetist tasuta vahvat jutukest. Kirjanikke on meil ju nagu kakandeid, tööd nad suurt ei tee, väidetavalt joovad aint ja kirjutavad, miks mina ei leia midagi loetavat? Tahan jutukest, miniatuuri, olgu siis novelligi.

10.45 Paus lõppeb. Meenub, et käisin ükspäev ju Poogen.ee-s, loetavat esmapilgul ju paistiski, kuid edenedes..oioioi..Esimene loetud novell oli igatahes sõnnik. Ka kõik muud miniatuurid olid sitad. Lõpuks selgus, et terve poogen on täis suhtehala, õudushala ja - üllatus, üllatus!! – postkaamoslikku soigumist. Haikusid ma ei hakandki.

12.25 Lõunasöök. Mõtted tormlevad. Loen Vikerkaares läbi ühe M.Heinsaare jutu, seejärel A.Ilve roppsõnajutu. Kas kuskil tõesti rohkem jutte pole?? Ei jõua töörabamise kõrvalt ju nettipidi kaevata, onju? Inimesed, head lugejad, soovitage palun mõnd võrgus asetsevat kohta, kus saaks järjest ja maakeeles häid jutte lugeda. Pole ju palju tahetud?

Avan Delfi. Maailm toimib, nagu ikka,”persekursil”(Kristjan Rahu intervjuust Eesti Ekspressis).Äkki peaks hakkama rahvaajakirjanikuks? Öirod kolisevad muudkui taskusse ja ..? Meeldiks olla ka Dr Noormann; sellekordne näide:

”Täna hommikul oli postkastis väga kole kiri : „Jäta mind rahule kui tahad minuga käija siis pead minuga seksima””... Jube on see laste elu, mõtlen ja tunnen headmeelt täiskasvanuelu võrratu lihtsuse üle.

12.55. Alustan pooleliolnud raamatu lõpetamist.

13.25. Tahaks ka näha raamatusmainit pilti – „Püha Georgi kihutab lesbisid minema Tveri bulvarilt.” Kunst on ikka täielik universum. Kui seda metsa vaid ees ei oleks!! Asun jälle tööle.

15.45 Teepaus.Alustan Hannes Vanaküla vaimumaailma uurimisega. Maagiline mees!!!

15.46 Saan teada, et :”Raktobleerimine - Kui vaatad subjektiivselt, näed mismoodi teine oma kaevatud auguga mõjutab sinu augu saagikust. Vaatad objektiivselt, näed kaevatud aukude süsteemi tervikuna.” Diip.

15.48 Meenus imeline unenägu - oskasin mineraalidega rääkida. Ütlesid, et neil on hea meel, et me neid kasutame. Lahe.

15.00 Kojuminekutund. Põhitegevusega edukalt hakkama saanuna otsustasin kirjutada..maeitea, niisama, ajaviiteks, jutukese pealkirjaga „Ilmapuu”. Sellepärast, et millepärast – kui oled vähejutukeselises(ise mõtlesin sellise sõna välja) keskonnas, tuleb end ise mõnega ümbritseda. Taustaks tahtsin kuulata midagi hästi depressiivset ja lõpuks valisin Summoning´i 4-nda albumi „Stronghold”.

16.00 Saigi lõppu päevakene, õhtukene algusessa, ööke kaugel kudumas. Haljala

Ja uskuge mind, ma olen täiesti normaalne.

Hääled mu peas kinnitavad mulle seda.

Homme jälle!!!