Kuna sellest kohast on kujunenud filmiblogi siis üritab trendiga kaasa liikuda.
"The Human Centipede".
Vaadata iga kord, kui tekib söögiisu. Kiire kaalukaotus garanteeritud.
Täiesti mõttetu blog
Tuesday, January 25, 2011
Monday, January 24, 2011
Pipart sulle keele peale
Ühisköögina asutatud blogi kisub kangesti minu ja AbFab'i (rohkem nagu AbFab'i) filmiblogiks ja siinkohal meenutan ka teistele kallitele kaasautoritele, et võetagu nüüd pea persest välja ja blogitagu. Tsiteerides purjetavaid klassikuid: "Vastasel juhul hakkavad protsessid toimuma!"
A eks filmiblogimisel on põhjuseks see, et Tartus on talvine vaikus ja peale kinoskäimise pole nagu suurt muffigi teha. Metsatöllul käisime, aga see oli leebe meelelahutus, sest need ajad on möödas kui moshpit'is rusikad püsti seistud ja verise ninaga koju vantsitud sai. Praeguseks on olukord selline, et tuleb vananeva pereinimesena saali teises kolmandikus seista ja naisel käest kinni hoida. Või siis ümbert kinni, sest vent puhub külma. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mulle isegi meeldib, saab muusikale ja etteastele keskenduda. Võiks olla nagu 87-nda aasta levimuusikapäevad - istud kuskil teater-tüüpi asulas oma mugavas toolis, rüüpad õldurit ja plaksutad siis kui lugu läbi on.
Jah, vägev kontsert oli üle pika aja. Metsatöllu soovitan kõigil vaatama minna, isegi kui muusika ei meeldi, siis need trikid, mida trummar teeb on juba omaette vaatamisväärsus. Kõik, kes kasvõi korra on üritanud trummisetist ühtlast rütmi kätte saada, oskavad seda kindlasti hinnata. Atso võiks vabalt bänditegemise sinnapaika jätta ja Vaherite peretsirkuses oma trummimänguga raha teenida.
Kurjam oli ka üle prahi. Kuigi solist pole kõige kõvem laulumees, on temas seda ürgset eestlaslikku laululusti ja looming lausa purskub temast värsina välja. Lihtsalt seeditav, sest kuigi lood on erinevad, on viis ikkagi sama. Jah, punk on punk ja tegelikult pole midagi ette heita, sõnad on head ja neid lugusid, mis on üle kümne aasta tagasi kirjutatud, osatakse üsna laitmatult mängida ka.
Korraks oli õhus ka elektrit kui ülejäänud bänd lahkus lavalt ja laulja soleeris looga Hitleri Vaim. Nagu igal Tartu massiüritusel, oli ka seal peol paar nahkpead kultuuri nautimas ja minu ümber seisev rahvas kukkus kohe hirmund näoilmel ringi vahtima, et ei tea, kas läheb löömaks, aga bomberites poistele täitsa meeldis. Loo point peab paika küll :)
Kaks zajoobi oli kogu peo käigus. Esimene oli üks väike tüse päss, kes nägi välja nagu vana lesbi ja kes iga Kurjami loo vahele karjus, et JAAAMAAA ja tranaahuibläät, ma mängin ka paremini kui see tont. Tundub et oli aadressiga eksinud ja rikkis navigaator tõi mehe Atlantise asemel rokikluppi. Ei põld tal niigi palju mõistust, et baari minna ja seal rahu nautida, seisis kogu kontserti mul kõrval, oigas ja lõugas nagu väike libu.
Teise zajoobi tekitas keegi vindine karvik, kes küünarnukkidega üle mu naise omale teed tegi. Tulin siis ta tõuklemissoovile vastu, tegin veidi tuuleveskit, tõukasin ta tagasi sinna, kust ta tuli. Ise veel lootsin, et läheb märuliks ja saab oma raevu väljaelada nagu rokipidudel muiste. Vana küll üritas vastu nügida, aga kui ta teisel korral perseli ära käis, solvus täie pasaga ja hakkas ennast ülima viisakusega läbi rahva lava poole suruma. Krt, nii ei saa ju rallit sõita kui kohe solvutakse iga apsu peale. Endast väiksemaid on muidugi lahe nügida.
Tegelikult oli pärast rokipraasnikut soov ka Jäääärele minna see nädalavahetus, aga piletid vist müüdi päevaga läbi ja kui sellele ühele heale peole ei pääse, mis linnas on, siis polegi muud meelelahutust kui kino ja pubi.
Tulles nüüd kino juurde tagasi ei hakka ma siin mingit hambutut arvustust kirjutama vaid tahaks lihtsalt küsida kallitelt lugejatelt, et olge nüüd meheks (või naiseks) ja soovitage head filmi, mis teile suure ja kustumatu mulje jätnud on. Ma teen omalt poolt otsa lahti ja soovitan järjekordselt hõimuvendade Taxidermiat. Mul oli vaatamise järel mitu päeva karp lahti. Andke siis oma hämmastavatest filmidest ka teada.
A eks filmiblogimisel on põhjuseks see, et Tartus on talvine vaikus ja peale kinoskäimise pole nagu suurt muffigi teha. Metsatöllul käisime, aga see oli leebe meelelahutus, sest need ajad on möödas kui moshpit'is rusikad püsti seistud ja verise ninaga koju vantsitud sai. Praeguseks on olukord selline, et tuleb vananeva pereinimesena saali teises kolmandikus seista ja naisel käest kinni hoida. Või siis ümbert kinni, sest vent puhub külma. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mulle isegi meeldib, saab muusikale ja etteastele keskenduda. Võiks olla nagu 87-nda aasta levimuusikapäevad - istud kuskil teater-tüüpi asulas oma mugavas toolis, rüüpad õldurit ja plaksutad siis kui lugu läbi on.
Jah, vägev kontsert oli üle pika aja. Metsatöllu soovitan kõigil vaatama minna, isegi kui muusika ei meeldi, siis need trikid, mida trummar teeb on juba omaette vaatamisväärsus. Kõik, kes kasvõi korra on üritanud trummisetist ühtlast rütmi kätte saada, oskavad seda kindlasti hinnata. Atso võiks vabalt bänditegemise sinnapaika jätta ja Vaherite peretsirkuses oma trummimänguga raha teenida.
Kurjam oli ka üle prahi. Kuigi solist pole kõige kõvem laulumees, on temas seda ürgset eestlaslikku laululusti ja looming lausa purskub temast värsina välja. Lihtsalt seeditav, sest kuigi lood on erinevad, on viis ikkagi sama. Jah, punk on punk ja tegelikult pole midagi ette heita, sõnad on head ja neid lugusid, mis on üle kümne aasta tagasi kirjutatud, osatakse üsna laitmatult mängida ka.
Korraks oli õhus ka elektrit kui ülejäänud bänd lahkus lavalt ja laulja soleeris looga Hitleri Vaim. Nagu igal Tartu massiüritusel, oli ka seal peol paar nahkpead kultuuri nautimas ja minu ümber seisev rahvas kukkus kohe hirmund näoilmel ringi vahtima, et ei tea, kas läheb löömaks, aga bomberites poistele täitsa meeldis. Loo point peab paika küll :)
Kaks zajoobi oli kogu peo käigus. Esimene oli üks väike tüse päss, kes nägi välja nagu vana lesbi ja kes iga Kurjami loo vahele karjus, et JAAAMAAA ja tranaahuibläät, ma mängin ka paremini kui see tont. Tundub et oli aadressiga eksinud ja rikkis navigaator tõi mehe Atlantise asemel rokikluppi. Ei põld tal niigi palju mõistust, et baari minna ja seal rahu nautida, seisis kogu kontserti mul kõrval, oigas ja lõugas nagu väike libu.
Teise zajoobi tekitas keegi vindine karvik, kes küünarnukkidega üle mu naise omale teed tegi. Tulin siis ta tõuklemissoovile vastu, tegin veidi tuuleveskit, tõukasin ta tagasi sinna, kust ta tuli. Ise veel lootsin, et läheb märuliks ja saab oma raevu väljaelada nagu rokipidudel muiste. Vana küll üritas vastu nügida, aga kui ta teisel korral perseli ära käis, solvus täie pasaga ja hakkas ennast ülima viisakusega läbi rahva lava poole suruma. Krt, nii ei saa ju rallit sõita kui kohe solvutakse iga apsu peale. Endast väiksemaid on muidugi lahe nügida.
Tegelikult oli pärast rokipraasnikut soov ka Jäääärele minna see nädalavahetus, aga piletid vist müüdi päevaga läbi ja kui sellele ühele heale peole ei pääse, mis linnas on, siis polegi muud meelelahutust kui kino ja pubi.
Tulles nüüd kino juurde tagasi ei hakka ma siin mingit hambutut arvustust kirjutama vaid tahaks lihtsalt küsida kallitelt lugejatelt, et olge nüüd meheks (või naiseks) ja soovitage head filmi, mis teile suure ja kustumatu mulje jätnud on. Ma teen omalt poolt otsa lahti ja soovitan järjekordselt hõimuvendade Taxidermiat. Mul oli vaatamise järel mitu päeva karp lahti. Andke siis oma hämmastavatest filmidest ka teada.
Sügisball
Oli vaja näha, misasi see hea Eesti Film siis on. Asjast on kirjutatud palju arvustusi, minu lemmik otse loomulikult Eesti-Hispaania feminismi eredaima majaka ja mu enda suure iidoli Anna-Maria Penu sulest. Tädi peamine probleem on naistevastane vägivald ja fakt, et keegi teine seda päris NII suure probleemina ei näe. See film oli ka naistevastast vägivalda täis mis kole.
Arvustuse soovitan kõigil Ekspressi arhiivist ise üles otsida, on puhas kuld.
Aga! Naised - kui te ei taha, et suvaline perv teid teepervel ahistab või mingi purjus tolgus restoranis ligi tikub, siis ärge nähke välja nii:
Kõiki "Sügisballi" naisi iseloomustas täielik apaatia ja tahtmatus kuidagigi reageerida või ennast mingi konflikti korral kaitsta. Kõiki "Sügisballi" mehi iseloomustas täielik apaatia ja suutmatus oma hetkelise sita olukorraga midagi konstruktiivsemat ette võtta kui enda täis joomine ja nendele ülalkirjeldatud ilmega naistele ligi ajamine, otsa kukkumine, solvamine vmt.
Draamana polnud film suurem asi, küll aga komöödiana. Muuhulgas kavatsen adekvaatse hinnangu saamiseks mõnele väiksele lapsele ka näidata: et kas tema arust on normaalne, et kõik täiskasvanud on sellised sotsiaalsed hälvikud ja kas võõrastelt onudelt võib kommi vastu võtta. Seda Taavi Eelmaa jolliga kohta ei näitaks ofkoors.
Muidu oli täitsa viis pluss festivalifilm. Palju pikki venivaid kaadreid lindudest, hallist Lasnamäest ja tühermaast. Palju, PALJU kaadreid inimestest, kes ei tee MITTE MIDAGI. Ja Arvo Pärdi muusika, et tuju ikka üleval hoida.
Arvustuse soovitan kõigil Ekspressi arhiivist ise üles otsida, on puhas kuld.
Aga! Naised - kui te ei taha, et suvaline perv teid teepervel ahistab või mingi purjus tolgus restoranis ligi tikub, siis ärge nähke välja nii:
Kõiki "Sügisballi" naisi iseloomustas täielik apaatia ja tahtmatus kuidagigi reageerida või ennast mingi konflikti korral kaitsta. Kõiki "Sügisballi" mehi iseloomustas täielik apaatia ja suutmatus oma hetkelise sita olukorraga midagi konstruktiivsemat ette võtta kui enda täis joomine ja nendele ülalkirjeldatud ilmega naistele ligi ajamine, otsa kukkumine, solvamine vmt.
Draamana polnud film suurem asi, küll aga komöödiana. Muuhulgas kavatsen adekvaatse hinnangu saamiseks mõnele väiksele lapsele ka näidata: et kas tema arust on normaalne, et kõik täiskasvanud on sellised sotsiaalsed hälvikud ja kas võõrastelt onudelt võib kommi vastu võtta. Seda Taavi Eelmaa jolliga kohta ei näitaks ofkoors.
Muidu oli täitsa viis pluss festivalifilm. Palju pikki venivaid kaadreid lindudest, hallist Lasnamäest ja tühermaast. Palju, PALJU kaadreid inimestest, kes ei tee MITTE MIDAGI. Ja Arvo Pärdi muusika, et tuju ikka üleval hoida.
Friday, January 21, 2011
Muusikasoovitus vol 7
Enne kui ma nädalavahetuse puhul koopasse peitu poen, panen siia veel ühe muusikaläraka kõigile kuulamiseks ja nautimiseks.
Oli kunagi aastaid tagasi üks bänd, mis mulle meeldis nii hullult, et kõigi mp3 plaatide peale, mis ma autosse kirjutasin, panin kindlasti ka nende albumi. See oli siis miskid viis aastat tagasi. Kuna neil ainult üks album oli, siis ma ketrasin seda oksendamiseni ja pikapeale sai mõneks ajaks siiber. Siis müüsin auto maha ja autoplaadid koguvad siiamaani kapis tolmu. Ununes.
Täna tuli meelde, guugledasin ja vahi kuradeid, kaks uut plaati vahepeal väljas ja ülikõvad mõlemad.
Ahjah, bänd ise on Skindred ja teevad sellise reggae-ragga sugemetega nu-metali-laadset riffirokki. Hästi omapärase kõlaga on ja sellest ka raskused liigitamisel :) Lahe patsidega neeger laulab ja kolm valget britti saadavad instrumentaaliga.
Siia tahtsin soovitada SEDA lugu, mille üks teine kuulus patsidega neeger, Eddy Grant, omal ajal kuulsaks laulis, aga kuna sellele vidjot pole, siis siin vaatamiseks üks Skindredi originaalloo video. Soovitan mõlemat ja kõike muud ka, mis nad teinud on.
Oli kunagi aastaid tagasi üks bänd, mis mulle meeldis nii hullult, et kõigi mp3 plaatide peale, mis ma autosse kirjutasin, panin kindlasti ka nende albumi. See oli siis miskid viis aastat tagasi. Kuna neil ainult üks album oli, siis ma ketrasin seda oksendamiseni ja pikapeale sai mõneks ajaks siiber. Siis müüsin auto maha ja autoplaadid koguvad siiamaani kapis tolmu. Ununes.
Täna tuli meelde, guugledasin ja vahi kuradeid, kaks uut plaati vahepeal väljas ja ülikõvad mõlemad.
Ahjah, bänd ise on Skindred ja teevad sellise reggae-ragga sugemetega nu-metali-laadset riffirokki. Hästi omapärase kõlaga on ja sellest ka raskused liigitamisel :) Lahe patsidega neeger laulab ja kolm valget britti saadavad instrumentaaliga.
Siia tahtsin soovitada SEDA lugu, mille üks teine kuulus patsidega neeger, Eddy Grant, omal ajal kuulsaks laulis, aga kuna sellele vidjot pole, siis siin vaatamiseks üks Skindredi originaalloo video. Soovitan mõlemat ja kõike muud ka, mis nad teinud on.
Ständapimõtteid
Käisime eile perega Wildes stand up'i vaatamas. Minu jaoks oli kolmas kord neid tüüpe näha ja kui esimesele etendusele minnes ei teadnud päristäpselt, mida oodata, siis nüüd olin kindel, et saab nalja ja naeru.
Konkurentsitu lemmik oli Tomi Walamies, kes tegi nalja nii nagu peab tegema. SIIN on väike kokkuvõte tema naljadest, paljusid kuulsime Wildes ka ja kui nüüd aus olla, siis elava publiku ees on tüüp päris kunn. Parem kui surnuaias. Minu maitsele oleks paremini sobinud kui tema inglise keel oleks räigema soome aktsendiga. Siis oleks võind ükskõik mida rääkida :) aga sobis nii ka nagu oli.
Norra vana oli ka hea, sedasi intelligentselt hea ja alati on tore kuulata inimest, kes küll väikeste liialdustega, aga siiski suudab oma maailmavaadet läbi huumoriprisma jagada. Vähe on neid koomikuid, kes su mõtlema suudavad panna. Ja siis olid muidugi need residendid, kel on ehk kohati arenguruumi veel, aga suur respekk neile asjaga tegelemise eest ja võrreldes varasemaga on esitus ainult lahedamaks läinud. Oskavad palju paremini laval olla ja publikut tunnetada. Kiitma peab ka publikut - viisakusest ei naerda ja kui ikka on jama nali, siis tuleb ka "buuu" üsna kergelt. Natuke kartsin Andrei esinemist, sest "Bitch, I'm from Lasnamäe"...noh, ma saan aru, et asjast üritatakse kaubamärki luua, aga krt, tee mis tahad, ei kanna see nali. Eneseiroonia võib seal küll olla, aga no mingi average looking guy ei tee sellest lausest veel nalja. Õnneks lasti lause eile lendu ainult korra. Ühesõnaga, Andrei, kui sa seda loed - aitab nüüd küll. Kui ma veel kord pean raha eest seda nalja kuulma, lendab pudel. Või kui muidu ei saa, siis sõnasta nali ümber ja ütle "I'm a bitch from Lasnamäe". Sobib paremini ja on eneseiroonilisem :)
Aga mis ma veel mõtlesin eilse üritusega seoses, et kas keegi riigikeeles ei teegi stand up'i. Omal ajal olid näiteks Baskin ja Nõmmik, kes ligilähedaselt žanrit tabasid, aga kas on tänapäeval ka mõni tubli naljamees, kes umbkeelsetele huumorit jagaks. Ja see Uuspõllu huinjaa, millega ta tuuril käis ei lähe arvesse.
Konkurentsitu lemmik oli Tomi Walamies, kes tegi nalja nii nagu peab tegema. SIIN on väike kokkuvõte tema naljadest, paljusid kuulsime Wildes ka ja kui nüüd aus olla, siis elava publiku ees on tüüp päris kunn. Parem kui surnuaias. Minu maitsele oleks paremini sobinud kui tema inglise keel oleks räigema soome aktsendiga. Siis oleks võind ükskõik mida rääkida :) aga sobis nii ka nagu oli.
Norra vana oli ka hea, sedasi intelligentselt hea ja alati on tore kuulata inimest, kes küll väikeste liialdustega, aga siiski suudab oma maailmavaadet läbi huumoriprisma jagada. Vähe on neid koomikuid, kes su mõtlema suudavad panna. Ja siis olid muidugi need residendid, kel on ehk kohati arenguruumi veel, aga suur respekk neile asjaga tegelemise eest ja võrreldes varasemaga on esitus ainult lahedamaks läinud. Oskavad palju paremini laval olla ja publikut tunnetada. Kiitma peab ka publikut - viisakusest ei naerda ja kui ikka on jama nali, siis tuleb ka "buuu" üsna kergelt. Natuke kartsin Andrei esinemist, sest "Bitch, I'm from Lasnamäe"...noh, ma saan aru, et asjast üritatakse kaubamärki luua, aga krt, tee mis tahad, ei kanna see nali. Eneseiroonia võib seal küll olla, aga no mingi average looking guy ei tee sellest lausest veel nalja. Õnneks lasti lause eile lendu ainult korra. Ühesõnaga, Andrei, kui sa seda loed - aitab nüüd küll. Kui ma veel kord pean raha eest seda nalja kuulma, lendab pudel. Või kui muidu ei saa, siis sõnasta nali ümber ja ütle "I'm a bitch from Lasnamäe". Sobib paremini ja on eneseiroonilisem :)
Aga mis ma veel mõtlesin eilse üritusega seoses, et kas keegi riigikeeles ei teegi stand up'i. Omal ajal olid näiteks Baskin ja Nõmmik, kes ligilähedaselt žanrit tabasid, aga kas on tänapäeval ka mõni tubli naljamees, kes umbkeelsetele huumorit jagaks. Ja see Uuspõllu huinjaa, millega ta tuuril käis ei lähe arvesse.
Thursday, January 20, 2011
Kui herilane metsas kukub ja keegi ei kuule, kas herilane teeb siis häält?
The Green Hornet. Viimased päevad on olnud kinematograafilistest elamustest tiined.
Sel korral vaatleme taiest, mis oma peene teostuse, lihtsa, kuid samas mitmekihilise ja süvatähendusliku sisu, ning tõstatatud igavikuliste küsimuste meisterliku käsitlemisega kuulub kindlasti selle aasta, kui mitte dekaadi või lausa sajandi parimate linateoste hulka. "Filmiks" oleks seda šedöövrit natuke labane nimetada. Neile, kes armastavad lihtsust ja lühidust, võib öelda, et antud meistriteos vaatleb indiviidi üksilduse suhtelisust keset urbaniseerunud tegelikkust,unustamata ka objektiivse reaalsuse võimalikke subjektiivseid aspekte. Kuid see oleks siiski liiga lihtne ja julgeksin isegi öelda, et ühekülgne kirjeldus niivõrd paljutahulisele teosele.
Kuid samas - kuidas leida sõnu, andmaks edasi režissöör-taiduri vapustavat visiooni? Mõningad märksõnad - ehk ei riku nad tulevast vaatamiselamust - ehk annavad need aimu sellest meelte naudingust, sellest katarsisest, mis vaatajat kinosaalis ees ootab: intelligentsed, realistlikud, minimalistlikud ja viimseni rafineeritud märulistseenid, kus ükski kaader pole liigne, iga rakurss vaid rikastab ja aitab paremini mõista süžeed, iga löök, iga jala-ast, iga padrun, mille relvasuu välja sülgab, omab kohati lausa hoomamatuks jäävat sümboolset tähendust... Märulistseenide tegemisel, võtan endale julguse arvata, on režissöör juhindunud klassikalisest, filmihariduse nurgakiviks kujunenud Tomi ja Jerry koolkonnast. Kuid siiski on seal midagi veel, midagi lisaks, mingi vaevu ära tuntav, vaid sellele režisöörile omane joon... Rohkem paljastada oleks kuritegu! Jääb vaid tõdeda, et meie ees rullub mikrosekund mikrosekundilt lahti visuaalkunsti tippteos.
Kuid sisu! Temaatika! Mõni -ettevaatlik ja pimeduses kobav - sõna ka neist. Ajakirjanduses esinevaid dilemmasid on kirjeldatud viisil, mille kõrval Good Night, and Good Luck näib lasteaialapse lalinana, igavesti intrigeeriv isade-poegade teema on lahendatud nii meisterlikult, et Turgenev häbeneb hauaski. Kuid see pole veel kõik. Režissöör on võtnud halastamatult ja ilustamata luubi alla omasooarmastuse vastuolulise teema, kust, jällegi tuleb tõdeda, oleks palju õppida Ang Lee'l.
Linateose suurusest ja mõjust kõneleb viimane, kõnekas fakt: nimelt otsustasid peategelasi kehastanud noored näitlejad tundmatuks jääda, kandes filmi vältel maske. Mis võiks olla veel parem tunnustus režissöörile: see on sinu film! Sina pead särama! Ja seda ta kahtlemata teeb.
Sel korral vaatleme taiest, mis oma peene teostuse, lihtsa, kuid samas mitmekihilise ja süvatähendusliku sisu, ning tõstatatud igavikuliste küsimuste meisterliku käsitlemisega kuulub kindlasti selle aasta, kui mitte dekaadi või lausa sajandi parimate linateoste hulka. "Filmiks" oleks seda šedöövrit natuke labane nimetada. Neile, kes armastavad lihtsust ja lühidust, võib öelda, et antud meistriteos vaatleb indiviidi üksilduse suhtelisust keset urbaniseerunud tegelikkust,unustamata ka objektiivse reaalsuse võimalikke subjektiivseid aspekte. Kuid see oleks siiski liiga lihtne ja julgeksin isegi öelda, et ühekülgne kirjeldus niivõrd paljutahulisele teosele.
Kuid samas - kuidas leida sõnu, andmaks edasi režissöör-taiduri vapustavat visiooni? Mõningad märksõnad - ehk ei riku nad tulevast vaatamiselamust - ehk annavad need aimu sellest meelte naudingust, sellest katarsisest, mis vaatajat kinosaalis ees ootab: intelligentsed, realistlikud, minimalistlikud ja viimseni rafineeritud märulistseenid, kus ükski kaader pole liigne, iga rakurss vaid rikastab ja aitab paremini mõista süžeed, iga löök, iga jala-ast, iga padrun, mille relvasuu välja sülgab, omab kohati lausa hoomamatuks jäävat sümboolset tähendust... Märulistseenide tegemisel, võtan endale julguse arvata, on režissöör juhindunud klassikalisest, filmihariduse nurgakiviks kujunenud Tomi ja Jerry koolkonnast. Kuid siiski on seal midagi veel, midagi lisaks, mingi vaevu ära tuntav, vaid sellele režisöörile omane joon... Rohkem paljastada oleks kuritegu! Jääb vaid tõdeda, et meie ees rullub mikrosekund mikrosekundilt lahti visuaalkunsti tippteos.
Kuid sisu! Temaatika! Mõni -ettevaatlik ja pimeduses kobav - sõna ka neist. Ajakirjanduses esinevaid dilemmasid on kirjeldatud viisil, mille kõrval Good Night, and Good Luck näib lasteaialapse lalinana, igavesti intrigeeriv isade-poegade teema on lahendatud nii meisterlikult, et Turgenev häbeneb hauaski. Kuid see pole veel kõik. Režissöör on võtnud halastamatult ja ilustamata luubi alla omasooarmastuse vastuolulise teema, kust, jällegi tuleb tõdeda, oleks palju õppida Ang Lee'l.
Linateose suurusest ja mõjust kõneleb viimane, kõnekas fakt: nimelt otsustasid peategelasi kehastanud noored näitlejad tundmatuks jääda, kandes filmi vältel maske. Mis võiks olla veel parem tunnustus režissöörile: see on sinu film! Sina pead särama! Ja seda ta kahtlemata teeb.
Filmimõtteid
Siin blogis juba korra mainitud uue Eesti filmi kohta paneks mõned mõtted kirja. Üks Mu Sõber on filmi nimi ja võtsin tänasest tööpäevast ekstra tasustatud aega, et uurida internetiavarustest, mida inimesed filmist kirjutavad. Nii palju kui ma blogidest ja twitterist leidsin, olid kõik üdini positiivsed arvustused. Umbes nagu, et uus verstapost kodumaa kinematograafias, midagi ei jäänud kripeldama ja nii mõtlema pani. (A see ka, et ma oma põhulõuasuses panen siia spoilereid ja obsessiivkompulsiivsetel rikun filmielamuse ära, nii et kui tahad eelarvamusevabalt filmi vaadata, siis ära seda küll loe).
Niisiis, verstapostide kohta ei tea ma midagi, mõtlema pani ja kripeldama jäi ka nii et siiamaani kripeldab.
Lehes kirjutas, et filmis mängis peaosa Tartu ja kui seda peaosa hinnata, siis jõle sitalt mängitud. Tartu pole asjas süüdi, aga minu kui tartlase jaoks olid kõik kohad tuttavad ja mõningased veidrused ajasid segadusse.
Peategelase elukoha ma tundsin ära, Mati tuli bussist maha Mäe tänaval ja väljast filmituna, see maja, kus ta elas on aadressiga Pikk tn 1. Kust ma seda tean? Need rohelised ja kõverad raudpostid, mis haljasala piiravad - ma olen neisse takerdunud. Vanasti olid sinna traadid ka vahele tõmmatud ja kui ma teinekord Zavoodist joogisena tulin, et pruudi aknale koputada, sain nii mõnigi kord kõhu poriseks. Samas kui Mati köögis viina võttis, paistis aknast teine samasugune paneelmaja, mida ei ole kummalgi pool Pikk tn 1. Ja trepikoda, kus noored aelesid, oli vist veel mingi kolmanda maja oma. Jäi tsuti arusaamatuks, et milleks selline jälgede segamine.
Kui Sass matile bussiga külla sõitis, liikus alguses buss Narva maanteel kesklinna suunas, siis keeras enne silda ringi, sõitis veel natuke otse, peatus, Sass tuli bussist välja, oli imelisel kombel Mäe tänaval ja buss suundus Narva maantee poole.
Mati käis bussiga töö ja kodu vahet. Kes kurat seda vahemaad bussiga sõidab? Need kohad on teineteisest üle jõe ja ratastoolis saab ka kiiremini kui linnaliinikaga.
Ma saan aru küll, et film on kunstiline tervik ja kõik ei peagi loogikale vastama, oluline on meeleolu ja mõte, mida üritatakse edasi anda. Neil, kes piirkonda ei tunne, on ilmselt savi, mis asub kus ja kuidas sinna saab, aga mind subjektiivselt häiris.
Tegelikult on ju hea kui film tekitab sinus küsimusi ja sisemist arutelu filosoofilistel teemadel nagu elu mõte, üksindus, lähedase surm jne, aga antud teos ajas aind hämmingusse selliste väheoluliste pisiasjade pärast, mida oli lubamatult palju.
See avarii ristmikul - ühel hetkel ajab mingi töll kõrvalreas Mati tütrele ligi, sõidab kaadrist välja ja järgmisel hetkel kiirendab Mati tütar tüübile tagant sisse. Kus see mees seal reastuda jõudis ja miks Mati tütar talle tagant sissekiirendas, ei jõua mulle kuidagi kohale. Kättemaksust või vihast või miks?
Pärast Mati naise maisete jäänuste merrepuistamist jõuab pere paadiga randa, Mati tütar istub koos pojaga autosse ja vurab minema. Mati jääb kaile töllerdama. Miks ta sinna jäi? Meri on ju Tartust kaugel, oleks võinud oma Tartus elava tütrega koju sõita. Äkki oli tal vaja diipi mälestusmomenti üksinda mererannas? Või tahtis tütar oma pojaga loomaaias käia ja Mati pidi bussiga koju sõitma? Miks? Täiesti lambist jätsid vana mehe maha.
Raamatukogus stseenis olid ühel poisil juuksed lillaks värvitud. Milleks see hea oli? Kas see pidi rõhutama mässumeelse huligaani olemust või? Või pold loomuliku juuksevärviga last käepärast?
Kogu see haiglas toimuv! Kas see oli mingi peen satiir? Siinkohal soovitan kõigil hakkajatel filmitegijatel oma tulevaste teoste tarbeks siiski mõni arst või koomik konsultandiks palgata, sest antud filmis haiglas toimunu ei olnud ei tõsiseltvõetav ega ka naljakas. Ravime koomapatsiendi gangreeni muusikaga, suitsiidikalduvusi muusikaga ja toome kerge absurdiannuse mõttes sisse karakteri nimega Pille, kelle filmisolemise poindist ma aru ei saanud. Soovitas ka kõiki ja kõike muusikaga ravida ja nägi inimestes head. Hambutu värk. Tehke siis nagu päriselt või tehke naljakalt. Näiteks olnuks naljakas kui koomapatsient oleks ärgates oma amputeeritud gangreenise käega Matile vasta kaalikat löönud ja Matil oleks eluisu tagasi tulnud. Aga mida mina ikka niiväga tean.
Palju oli selliseid kohti, kus kaadrivahetusega tuli hämming, et odot, mitäs nyt? Eelpoolmainitud on üksikud näited, mis meelde jäid.
Ei jaga ma seda üleüldist vaimustust ja ei tekkinud soovi kinos püsti karata ja plaksutada. Okei, paljud põhjused on sügavalt subjektiivsed, aga no oli ikka roppu moodi ület*ra tegemist, mis närvi ajast. Pinnapealsust ja hõredat ploti oli püütud sügava kaamosega maskeerida ja ilmselt see pettiski hariliku inimese ära. Mulle kaamos meeldib, meeldib niiväga, et ma jõulude ajal üksi kodus olles vaatan hea meelega Tarkovski Andrei Rubljovi, Stalkerit või mõnda muud tema vaimustavatest teostest, aga see film, mille vaatamise eest ma hirmsa summa maksin eelmisel nädalal, valmistas üle pika aja ühe ilmatuma pettumuse.
Üksküla oli hea, tõsiselt hea, aga Eelmaa oma väänlemisega oleks nagu Õnne 13 võtetelt tulnud ja sittus hinge kogu filmi vältel.
Nagu kaks tundi narkouima oli - näed ja kuuled, aga aru sittagi ei saa.
Ja ongi käes see koht, kus interaktiivses osas võivad targad inimesed mu küsimustele vastata ja minu lolli pääd harida. Tuld, seltsimehed!
Niisiis, verstapostide kohta ei tea ma midagi, mõtlema pani ja kripeldama jäi ka nii et siiamaani kripeldab.
Lehes kirjutas, et filmis mängis peaosa Tartu ja kui seda peaosa hinnata, siis jõle sitalt mängitud. Tartu pole asjas süüdi, aga minu kui tartlase jaoks olid kõik kohad tuttavad ja mõningased veidrused ajasid segadusse.
Peategelase elukoha ma tundsin ära, Mati tuli bussist maha Mäe tänaval ja väljast filmituna, see maja, kus ta elas on aadressiga Pikk tn 1. Kust ma seda tean? Need rohelised ja kõverad raudpostid, mis haljasala piiravad - ma olen neisse takerdunud. Vanasti olid sinna traadid ka vahele tõmmatud ja kui ma teinekord Zavoodist joogisena tulin, et pruudi aknale koputada, sain nii mõnigi kord kõhu poriseks. Samas kui Mati köögis viina võttis, paistis aknast teine samasugune paneelmaja, mida ei ole kummalgi pool Pikk tn 1. Ja trepikoda, kus noored aelesid, oli vist veel mingi kolmanda maja oma. Jäi tsuti arusaamatuks, et milleks selline jälgede segamine.
Kui Sass matile bussiga külla sõitis, liikus alguses buss Narva maanteel kesklinna suunas, siis keeras enne silda ringi, sõitis veel natuke otse, peatus, Sass tuli bussist välja, oli imelisel kombel Mäe tänaval ja buss suundus Narva maantee poole.
Mati käis bussiga töö ja kodu vahet. Kes kurat seda vahemaad bussiga sõidab? Need kohad on teineteisest üle jõe ja ratastoolis saab ka kiiremini kui linnaliinikaga.
Ma saan aru küll, et film on kunstiline tervik ja kõik ei peagi loogikale vastama, oluline on meeleolu ja mõte, mida üritatakse edasi anda. Neil, kes piirkonda ei tunne, on ilmselt savi, mis asub kus ja kuidas sinna saab, aga mind subjektiivselt häiris.
Tegelikult on ju hea kui film tekitab sinus küsimusi ja sisemist arutelu filosoofilistel teemadel nagu elu mõte, üksindus, lähedase surm jne, aga antud teos ajas aind hämmingusse selliste väheoluliste pisiasjade pärast, mida oli lubamatult palju.
See avarii ristmikul - ühel hetkel ajab mingi töll kõrvalreas Mati tütrele ligi, sõidab kaadrist välja ja järgmisel hetkel kiirendab Mati tütar tüübile tagant sisse. Kus see mees seal reastuda jõudis ja miks Mati tütar talle tagant sissekiirendas, ei jõua mulle kuidagi kohale. Kättemaksust või vihast või miks?
Pärast Mati naise maisete jäänuste merrepuistamist jõuab pere paadiga randa, Mati tütar istub koos pojaga autosse ja vurab minema. Mati jääb kaile töllerdama. Miks ta sinna jäi? Meri on ju Tartust kaugel, oleks võinud oma Tartus elava tütrega koju sõita. Äkki oli tal vaja diipi mälestusmomenti üksinda mererannas? Või tahtis tütar oma pojaga loomaaias käia ja Mati pidi bussiga koju sõitma? Miks? Täiesti lambist jätsid vana mehe maha.
Raamatukogus stseenis olid ühel poisil juuksed lillaks värvitud. Milleks see hea oli? Kas see pidi rõhutama mässumeelse huligaani olemust või? Või pold loomuliku juuksevärviga last käepärast?
Kogu see haiglas toimuv! Kas see oli mingi peen satiir? Siinkohal soovitan kõigil hakkajatel filmitegijatel oma tulevaste teoste tarbeks siiski mõni arst või koomik konsultandiks palgata, sest antud filmis haiglas toimunu ei olnud ei tõsiseltvõetav ega ka naljakas. Ravime koomapatsiendi gangreeni muusikaga, suitsiidikalduvusi muusikaga ja toome kerge absurdiannuse mõttes sisse karakteri nimega Pille, kelle filmisolemise poindist ma aru ei saanud. Soovitas ka kõiki ja kõike muusikaga ravida ja nägi inimestes head. Hambutu värk. Tehke siis nagu päriselt või tehke naljakalt. Näiteks olnuks naljakas kui koomapatsient oleks ärgates oma amputeeritud gangreenise käega Matile vasta kaalikat löönud ja Matil oleks eluisu tagasi tulnud. Aga mida mina ikka niiväga tean.
Palju oli selliseid kohti, kus kaadrivahetusega tuli hämming, et odot, mitäs nyt? Eelpoolmainitud on üksikud näited, mis meelde jäid.
Ei jaga ma seda üleüldist vaimustust ja ei tekkinud soovi kinos püsti karata ja plaksutada. Okei, paljud põhjused on sügavalt subjektiivsed, aga no oli ikka roppu moodi ület*ra tegemist, mis närvi ajast. Pinnapealsust ja hõredat ploti oli püütud sügava kaamosega maskeerida ja ilmselt see pettiski hariliku inimese ära. Mulle kaamos meeldib, meeldib niiväga, et ma jõulude ajal üksi kodus olles vaatan hea meelega Tarkovski Andrei Rubljovi, Stalkerit või mõnda muud tema vaimustavatest teostest, aga see film, mille vaatamise eest ma hirmsa summa maksin eelmisel nädalal, valmistas üle pika aja ühe ilmatuma pettumuse.
Üksküla oli hea, tõsiselt hea, aga Eelmaa oma väänlemisega oleks nagu Õnne 13 võtetelt tulnud ja sittus hinge kogu filmi vältel.
Nagu kaks tundi narkouima oli - näed ja kuuled, aga aru sittagi ei saa.
Ja ongi käes see koht, kus interaktiivses osas võivad targad inimesed mu küsimustele vastata ja minu lolli pääd harida. Tuld, seltsimehed!
Tuesday, January 18, 2011
Olukorrast pealinnas
Kuna olen teada-tuntud puukallistaja ja autot ei oma, siis teeolud mind väga ei koti.
Küll aga tekitavad praegused kõnniteeolud kirjutamistuju isegi minusugusele blogipensionärile.
Alles see oli, kui paanikas Nadja julges kõndida ainult sõidutee peal, sest katustelt lendas lademetes lund ja jääkamakaid. Nüüd tilguvad katuseräästad vett ja kolisin kõnniteele üle.
Senised tähelepanekud:
*ma ei võta kurve välja ning panen seetõttu peaaegu iga nurga peal külje maha
*linnatänavatel langeb vanainimesi nagu loogu
*mõned eeskujulikud kodanikud üritavad vanatädikestele appi minna, aga pidurdusmaa on liiga pikk. Sellest tulenevates kokkupõrgetes saavad vanurid ilmselt rohkem viga, kui niisama puusa maha pannes. PÕHIMÕTTELISELT võiks ju kodus püsida need paar päeva, aga samas on vaja turul käia ja traumapunkte ummistada - ilmselgelt win-win situation.
*linnavalitsus on ilmselgelt otsustanud teedele killustikku panna sama põhimõtte alusel kui Imre Kose paneb supile sibulapealseid - sip-sip-sip - väheke ja dekoratiivsetel eesmärkidel
*tänavaid ilustavad üksikud koristajad, kellel seljas helkurvestid kirjaga "Tallinn aitab!".
Mnjah. Ma ei ole kindel, kas ma reklaamiks oma võimetust teid puhastada, aga ju siis on Etsi arvates hea idee.
Edasi rohkema killustiku nimel!
Monday, January 17, 2011
Kultuurirubriik
Käisime eile kinos.
Filmi valisime kahekesi, aga tugevama õigusega surusin läbi midagi kunstilisemat kui The Tourist. Nõudsin, et ilusal hardal pühapäevaõhtul peab vaatama midagi muud kui seda, kuidas keegi lendavat helikopterit mürsuga pillub ja siis selle mürsu plahvatama tulistab. Aga. Ma olen peenema meelelahutuse nautimiseks ilmselgelt ise ka liiga suur mats.
Üks mu sõber. Nii. Sa saad aru, et tegu on Eesti Filmiga, kui
*kolme lause ütlemiseks kulub viis minutit
*terved pikad dialoogid koosnevad põhiliselt reavahelistest ohetest ja tähendustest tiinetest vaikustest
*korduvaks motiiviks on puuladvad
*korduva motiivi näitamist saadab klaverimuusika
*kaamos! kaamos! KAAMOS!
Filmi peategelane olevat Tartu. Kahjuks film ilmselt ainult süvendas tallinlaste veendumust, et Tartus elavad hullud ja hipid, aga noh, Kivastik on ennegi veidi mööda pannud, näiteks arvab ta, et Urmas Raag on hea ratsutaja. Vähemalt Aarne Üksküla oli tore kui grumpy old man, kellel on teda ümbritsevast trianglist ilmselgelt ilgem koblakas, aga kes ei suuda tüüpilise eestlasena ennast piisavalt selgelt verbaalselt väljendada, ja seetõttu peab taluma igasuguseid headsoovijaid ja niisama poolemeelseid.
Ühesõnaga, järgmine kord ma vist filmi valida ei saa.
P.S Karu kadus ära, karu kadus ära - see karu kadus tal pool aastat tagasi ära, ostke talle uus siis tramaivõi.
Filmi valisime kahekesi, aga tugevama õigusega surusin läbi midagi kunstilisemat kui The Tourist. Nõudsin, et ilusal hardal pühapäevaõhtul peab vaatama midagi muud kui seda, kuidas keegi lendavat helikopterit mürsuga pillub ja siis selle mürsu plahvatama tulistab. Aga. Ma olen peenema meelelahutuse nautimiseks ilmselgelt ise ka liiga suur mats.
Üks mu sõber. Nii. Sa saad aru, et tegu on Eesti Filmiga, kui
*kolme lause ütlemiseks kulub viis minutit
*terved pikad dialoogid koosnevad põhiliselt reavahelistest ohetest ja tähendustest tiinetest vaikustest
*korduvaks motiiviks on puuladvad
*korduva motiivi näitamist saadab klaverimuusika
*kaamos! kaamos! KAAMOS!
Filmi peategelane olevat Tartu. Kahjuks film ilmselt ainult süvendas tallinlaste veendumust, et Tartus elavad hullud ja hipid, aga noh, Kivastik on ennegi veidi mööda pannud, näiteks arvab ta, et Urmas Raag on hea ratsutaja. Vähemalt Aarne Üksküla oli tore kui grumpy old man, kellel on teda ümbritsevast trianglist ilmselgelt ilgem koblakas, aga kes ei suuda tüüpilise eestlasena ennast piisavalt selgelt verbaalselt väljendada, ja seetõttu peab taluma igasuguseid headsoovijaid ja niisama poolemeelseid.
Ühesõnaga, järgmine kord ma vist filmi valida ei saa.
P.S Karu kadus ära, karu kadus ära - see karu kadus tal pool aastat tagasi ära, ostke talle uus siis tramaivõi.
Thursday, January 13, 2011
Old as hell
Käisin täna mööda linna asju ajamas ja mõeldes kõigile nendele idiootsetele blogidele, mida tänapäeva noored inimesed peavad, vaatasin ka linnapildis ringi ja teate, mis tunne mul tuli, ma tundsin täna esimest korda, et ma olen päriselt vana. Nagu nii vana, et ma täie tõsidusega kasutaks väljendit "Aga omal ajal kui mina veel noor olin..."
Tõesti, vaadates neid tänapäeva noori, mõtlen, et nemad pole ikka pooltki sellest näinud, mida mina oma eluaja jooksul kohanud olen.
Siseruumides käiakse mütsiga, tere ei öelda...krt see mütsi-teema jääb mulle arusaamatuks. Ma mõistan, et külma ilmaga on oluline pead soojas hoida, aga naahui seda toas peab kandma? Ja moekamad lontrused käivad isegi suvel talvemütsiga. Miks? Omal ajal kui mina noor olin, sain ma piku kaalikat kui ruumi sisenedes mütsi ära ei võtnud ja krt need talvemütsid olid nii karmist villast kootud, et isegi talvel ei taht väga pähe panna...kui just -25 kraadiklaas ei näidanud. Ja noored neiud! Miinuskraadidega kappavad tutid paljad mööda linna ringi, ise veel tulevased emad. Kurat, mida minu silmad veel nägema peavad.
Mina mäletan aega kui leib maksis 20 kopikat ja oli tegemist, et poest vorsti osta. Aga mis tänapäva noortel viga? Jõlguvad oma lohvakate pooleperse pükstega karjakaupa, sõidavad ratastega laudadel, sodivad värviliste dihlofossidega seintele ja kusevad trepikojas prügišahtidesse. Jaah, nagu sõbralikus naaberriigis öeldakse - старость не радость. Kadeduseuss närib...
Tõesti, vaadates neid tänapäeva noori, mõtlen, et nemad pole ikka pooltki sellest näinud, mida mina oma eluaja jooksul kohanud olen.
Siseruumides käiakse mütsiga, tere ei öelda...krt see mütsi-teema jääb mulle arusaamatuks. Ma mõistan, et külma ilmaga on oluline pead soojas hoida, aga naahui seda toas peab kandma? Ja moekamad lontrused käivad isegi suvel talvemütsiga. Miks? Omal ajal kui mina noor olin, sain ma piku kaalikat kui ruumi sisenedes mütsi ära ei võtnud ja krt need talvemütsid olid nii karmist villast kootud, et isegi talvel ei taht väga pähe panna...kui just -25 kraadiklaas ei näidanud. Ja noored neiud! Miinuskraadidega kappavad tutid paljad mööda linna ringi, ise veel tulevased emad. Kurat, mida minu silmad veel nägema peavad.
Mina mäletan aega kui leib maksis 20 kopikat ja oli tegemist, et poest vorsti osta. Aga mis tänapäva noortel viga? Jõlguvad oma lohvakate pooleperse pükstega karjakaupa, sõidavad ratastega laudadel, sodivad värviliste dihlofossidega seintele ja kusevad trepikojas prügišahtidesse. Jaah, nagu sõbralikus naaberriigis öeldakse - старость не радость. Kadeduseuss närib...
Finantsuudised ehk Nagu Kaks Tilka Vett
Postimehes on masu ammu lõppenud. Seal tegeletakse hoopis pakilisemate probleemide lahendamisega. Kuulsused, naiste-, laste-, ja koertelemmikud meilt ja mujalt kaebavad lausa mitmes artiklis, et raha on liiga palju ja sellega ei ole midagi peale hakata.
Blogjobi kollektiiv mõistab hästi seda tunnet, mis siis saabub, kui pank toob kalluriga raha ukse ette, sest see ei mahu enam ühelegi arvele ära. Tunneme südamest kaasa!
Wednesday, January 12, 2011
Trennipedendus
Ellu on saabunud teatav rutiin ja kuna töö ja õhtuste šeffide riälitisarjade vahele jääb parasjagu aega, olen hakanud taaskord trennipedeks. Olen selline trenni-agro, kellel on küll uhked kolme triibuga trenniriided, aga spordikotti pole ja vean oma asju trenni ja kodu vahet Rimist saadud rohelises kilekotis. Ma varem väga ei mõelnud selle peale, aga viimasel ajal kuidagi vaadatakse veidi viltu. Noh vahet pole - kui rimtšiku kotti augud kuluvad, võtan Prisma koti, see tundub vähe tugevam.
Trennile lähenen sama metoodikaga, mis mulletiga Soome spordimehel oli - joka viiko ühden sekundin parembiin vms. Tatsan, pleier peas mööda jõusaali ja muudkui sikutan erinevaid kolakaid. Lõpetuseks teen sõudekal kiiremad ringid, misjärel sauna ja sitten kotinmatka. Ma ikka arvasin, et mina olen trenni kõige kasimatum ja agrom spordilemb, aga võta näpust, eile kui ma sõudekal treeningut lõpetasin, istus kõrvalergomeetrile mingi blondide lokkidega jorss. Ma kohe vaatasin, et ohhoo, Koomakas Tartus, aga oli hoopis mingi paksem töll.
See sekundiin parembiin-asi nõuab, et ma iga kord sõuaks natuke rohkem ja nii ma siis üritasin eile 6000m täis saada, aga nii kui see blond lohv mu kõrval sooja tegema kukkus, jõudis minuni tema odöör ja ma pidin suurest ehmatuses paadist maha potsatama. Ma ei ole muidu lõhnade suhtes eriline pirts, terve mu lapsepõlve keetsid vanemad kodus lodjapuu marjadest moosi ja kes seda kord kõrvalt haistnud on, teab, et hais on nagu keedetaks vanainimese vedelaid fekaale kisselliks. Ühesõnaga pean ennast nasaalselt karastunuks, aga selle trennikaaslase jube lehk pani mõtlema, et kui see mees trenni alguses nii õudsalt haiseb, siis ma pigem väldiks hetke kui tal higi voolama hakkab. Jäigi ainult 1500m ja loodan, et aasta lõpus see poolik trenn kätte ei maksa.
Tõsiselt, sõbrad, halbade lõhnade edetabelis on uus liider ja lodjapuu moos on langenud teisele kohale. Kolmandal kohal on see kord kui Piia kallis kadund koer põõsast inimese sita leidis ja selles püherdada otsustas. Märg koer + käärind kaki pole ka väga mõngel.
Nädalavahetusel on Rokiklubis Kurjam, Metsatöll ja siis mingi kurjamuusika bänd ja sellest eelnevast jutust innustatuna kutsukski kõik tuntuid ja tundmatuid inimesi kluppi, kus saaksime isikliku hügieeni terviseks mõne klaasikese võtta. Skol!
Ja minu mõtted seoses lemmikblogis täna ilmunud postitustega on siin:
Antoniatele ja Toonidele head nimepäeva ka :)
Trennile lähenen sama metoodikaga, mis mulletiga Soome spordimehel oli - joka viiko ühden sekundin parembiin vms. Tatsan, pleier peas mööda jõusaali ja muudkui sikutan erinevaid kolakaid. Lõpetuseks teen sõudekal kiiremad ringid, misjärel sauna ja sitten kotinmatka. Ma ikka arvasin, et mina olen trenni kõige kasimatum ja agrom spordilemb, aga võta näpust, eile kui ma sõudekal treeningut lõpetasin, istus kõrvalergomeetrile mingi blondide lokkidega jorss. Ma kohe vaatasin, et ohhoo, Koomakas Tartus, aga oli hoopis mingi paksem töll.
See sekundiin parembiin-asi nõuab, et ma iga kord sõuaks natuke rohkem ja nii ma siis üritasin eile 6000m täis saada, aga nii kui see blond lohv mu kõrval sooja tegema kukkus, jõudis minuni tema odöör ja ma pidin suurest ehmatuses paadist maha potsatama. Ma ei ole muidu lõhnade suhtes eriline pirts, terve mu lapsepõlve keetsid vanemad kodus lodjapuu marjadest moosi ja kes seda kord kõrvalt haistnud on, teab, et hais on nagu keedetaks vanainimese vedelaid fekaale kisselliks. Ühesõnaga pean ennast nasaalselt karastunuks, aga selle trennikaaslase jube lehk pani mõtlema, et kui see mees trenni alguses nii õudsalt haiseb, siis ma pigem väldiks hetke kui tal higi voolama hakkab. Jäigi ainult 1500m ja loodan, et aasta lõpus see poolik trenn kätte ei maksa.
Tõsiselt, sõbrad, halbade lõhnade edetabelis on uus liider ja lodjapuu moos on langenud teisele kohale. Kolmandal kohal on see kord kui Piia kallis kadund koer põõsast inimese sita leidis ja selles püherdada otsustas. Märg koer + käärind kaki pole ka väga mõngel.
Nädalavahetusel on Rokiklubis Kurjam, Metsatöll ja siis mingi kurjamuusika bänd ja sellest eelnevast jutust innustatuna kutsukski kõik tuntuid ja tundmatuid inimesi kluppi, kus saaksime isikliku hügieeni terviseks mõne klaasikese võtta. Skol!
Ja minu mõtted seoses lemmikblogis täna ilmunud postitustega on siin:
Antoniatele ja Toonidele head nimepäeva ka :)
Tuesday, January 11, 2011
Ugabuga
Lugesin järjekordselt oma uut lemmikblogi, kus nunnukaz kirjutab oma tunnetest ja kleitidest, mis ta hiljuti ostnud on ja muust sellisest päevakajalisest, et kuidas öösel magada oli ja mismoodi õhtusöök maitses jne. Selline Twilighti stiilis lugemine, kus enamus asju on lihtlausetes ja küsimused on kergemat laadi retoorika nagu - kas armastus on ainult ettekujutus ja mõeldes end rõõmsamaks olen sitaks rõõmus. Barbara Cartlandi stuff, kus tühjade lausetega aetakse kergemeelseid lugejaid segadusse ja üritatakse diipi muljet luua. Ja ärge saage minust valesti aru, mul pole lolli jutu vastu midagi, sest just seda lolli, naiivset möla ma seal lugemas käingi. Mõttetera lollidele - kui sa oled loll, aga keegi on sinust veel lollim, siis temaga võrreldes oled sa päääääris taaaaark. Vot sellepärast loengi.
Üks hirmus asi on seal, mis mind häirib ja millest ma mitte kuidagi aru ei saa. Mis värk naistel selle iseendast pildi tegemisega on? Okei, kui eneseimetlus vaevab, siis võib ju endast pilti teha ja see omale raali kettale salvestada, et siis saaks slaidshow ekraanisäästjaks panna. Aga naahui on vaja ühes postituses viite pilti täpselt samasugusest venitatud duckface'ist. Edevus ja eneseimetlus ei ole mulle võõrad, ka mina hambaid pestes vahest mõtlen, et olen küll noore jumala kehaga ja üks pilt mu halduskorda rikkuvast jumalikust kehast on ka internetiavarustes, aga et siin söögi alla ja söögi peale sama larf erinevast rakursist...krt, ma ei tea.
Jah, noh, nagu öeldud, eneseimetlusest ja edevusest ma saan veel kuidagi aru, aga müstikaks on jäänud see iseendast pildi tegemine. Minust teevad tavaliselt sõbrad pilti...kas siis ei ole inimestel sõpru, kes tuleks ja nuppu vajutaks? On ju palju mugavam kui teine inimene pildistab, saab ilusama poosi võtta ja kuna kaamerat hoiab teine inimene, siis on suurem tõenäosus, et kompositsioon ja kadreering tuleb parem. Seda enam kui sa selline pildistamise maniakk oled.
Õnneks on enamus blogimaailma eneseimetlejaid valinud anonüümsuse ja neid hulle pildistajaid on suht vähe. Nunnukaz on samas üsna libedale teele läinud, sest talle vist pole keegi vasta pääd koputanud ja jutustanud sellest, kuidas internett on tegelt täis obsessiivseid perverte, kes muud ei ootagi kui kuskil pimedas kangialuses mõnele ohvrile aanusesse sugeda.
Aga ma ei taha asja ärasõnuda, loodan, et nunnukal läheb kõik hästi ja ta kirjutab veel palju-palju aastaid, sest pole paremat lugemist hommikuse kohvi kõrvale kui ühe blondiini identiteediotsingud keerulises maailmas, kus vahest ei saa trennis käia, sest telekast on samal ajal meeleheitel koduperenaised.
Õõh, kuld on see, seltsimehed, puhas kuld.
Üks hirmus asi on seal, mis mind häirib ja millest ma mitte kuidagi aru ei saa. Mis värk naistel selle iseendast pildi tegemisega on? Okei, kui eneseimetlus vaevab, siis võib ju endast pilti teha ja see omale raali kettale salvestada, et siis saaks slaidshow ekraanisäästjaks panna. Aga naahui on vaja ühes postituses viite pilti täpselt samasugusest venitatud duckface'ist. Edevus ja eneseimetlus ei ole mulle võõrad, ka mina hambaid pestes vahest mõtlen, et olen küll noore jumala kehaga ja üks pilt mu halduskorda rikkuvast jumalikust kehast on ka internetiavarustes, aga et siin söögi alla ja söögi peale sama larf erinevast rakursist...krt, ma ei tea.
Jah, noh, nagu öeldud, eneseimetlusest ja edevusest ma saan veel kuidagi aru, aga müstikaks on jäänud see iseendast pildi tegemine. Minust teevad tavaliselt sõbrad pilti...kas siis ei ole inimestel sõpru, kes tuleks ja nuppu vajutaks? On ju palju mugavam kui teine inimene pildistab, saab ilusama poosi võtta ja kuna kaamerat hoiab teine inimene, siis on suurem tõenäosus, et kompositsioon ja kadreering tuleb parem. Seda enam kui sa selline pildistamise maniakk oled.
Õnneks on enamus blogimaailma eneseimetlejaid valinud anonüümsuse ja neid hulle pildistajaid on suht vähe. Nunnukaz on samas üsna libedale teele läinud, sest talle vist pole keegi vasta pääd koputanud ja jutustanud sellest, kuidas internett on tegelt täis obsessiivseid perverte, kes muud ei ootagi kui kuskil pimedas kangialuses mõnele ohvrile aanusesse sugeda.
Aga ma ei taha asja ärasõnuda, loodan, et nunnukal läheb kõik hästi ja ta kirjutab veel palju-palju aastaid, sest pole paremat lugemist hommikuse kohvi kõrvale kui ühe blondiini identiteediotsingud keerulises maailmas, kus vahest ei saa trennis käia, sest telekast on samal ajal meeleheitel koduperenaised.
Õõh, kuld on see, seltsimehed, puhas kuld.
Monday, January 10, 2011
Milline häbi
Naabritädi tuli ukse taha küsimusega "Kas teil MEES on kodus?"
Kuna ei olnud, siis ta arvas, et ÄKKI saan mina ka teda aidata.
Alkoholipudel oli vaja lahti teha.
Kelleks ta mind peab, ah?
EDIT: siinkohal kuulutan Birksi soovil välja konkursi kõige leidlikumale pudeliavajale. Kommentaarid palun jätta kommentaaridesse. Kirjutage, mis oli ja kuidas sai.
Kuna ei olnud, siis ta arvas, et ÄKKI saan mina ka teda aidata.
Alkoholipudel oli vaja lahti teha.
Kelleks ta mind peab, ah?
EDIT: siinkohal kuulutan Birksi soovil välja konkursi kõige leidlikumale pudeliavajale. Kommentaarid palun jätta kommentaaridesse. Kirjutage, mis oli ja kuidas sai.
Thursday, January 6, 2011
Jevro bljatj
Tegin lahti uudisteportaali ja artikkel pealkirjaga "Euro külvab vanurite seas segadust" tuletas mulle kohe meelde Dylan Morani sketši teemal Children in need. Ja tõesti, tõmmates paralleele, siis mis ei külvaks vanurite seas segadust? Kõrge õhurõhk, madal õhurõhk, soe, külm, kõik muud parasvöötmelised ilmastikunähtused, magnettormid, liiklusvool, pangaautomaadid, peenes kirjas tekst, lapselaste kõnepruuk, digiretsept, valimised, riigikord, neegrid, võõramaine toit, ilma tutita baretid ja mis kõik veel. Vana olemise juures on põhiolek segadus. Vananedes on üha raskem kohaneda ja isegi kui sa oled südikas ja kohanemisvõimeline vanur, siis võib sind tabada skleroos või alzheimer, mis ajavad nii segadusse, et tabletid ka ei aita. Segaduses vanurid ei ole midagi uut.
Vot sellised päevakajalised mõtted siis.
Mul tegelikult oli südamel üks dokumentaal Venemaa vanglasüsteemist, mida ma tuubis vaatasin. Siit näeb, kui kellelgi tunnike vaba aega juhtub olema. Hakkasin mõtlema, et kas ma ka oma elust tean mõnda tõelist vene vangi. Tõepoolest lapsepõlves Venemaal elades, oli meil külas дядя Гена, kes elas üle tee ja tema oli kaheksa korda vangis istunud. Ta oli selline hästi pikka kasvu pealt 50 vanust, üleni äratätoveeritud ja kõik tema oma hambad olid hõbedastega asendatud. Gena oli selline tõelise vene mehe kehastus - suur, tugev, kuldsete käte, suu ja kõriga. See maja kus me elasime, oli 1922 ehitatud ja kuna ajahammas oli seda kõvasti purenud, tekkis ühel suvel vajadus põrandatalad ära vahetada. Mina olin toona alles viiene ja nii ei saanudki mind seda tööd tegema sundida, mistõttu babuška palkas onu Gena parandustöid tegema. Ühel kenal päeval kui ma mingite pahategude pärast jälle ketukat sain, olin teel magamistuppa, et memme suletekki sukavardaga pussitada (ma tegin seda alati kui mulle peksa anti ja kui siis memm hommikuti oma sängi kohendas hakkasid suled lendama ja tema arusaamatus, et miks küll uuest tekist nii palju sulgi tuleb, pakkus mulle tugevat emotsionaalset rahuldust ning kompensatsiooni valu ja vaeva eest, mida ta mulle reha, kummivooliku või mõne muu käepärase vahendiga põhjustas) kui ühtäkki pistis põrandalaudade vahelt pea välja onu Gena, vedas näole laia hõbedase naeratuse ja ütles: "Priiiveeeet, Antooooha!" Sellele järgnenud ehmatusest ei saanud ma lahti tublid mitu päeva ja memm pidi mulle öösiti mitu korda kummeli teed tegema, et ma maha rahuneks. Edaspidi kui Gena meile tuli, saadeti mind aeda sibulaid rohima. Nii et teatav antipaatia mul selle mehe suhtes oli.
Aga hoolimata oma kaheksast korrast vangis, ei olnud Gena tegelikult paha mees, ta polnud kedagi tapnud, ta lihtsalt oli huligaan. Näiteks üks kord kui tal oli linnas vaja kuskile sõita ja troll, millega ta oma sihtkohta saada üritas ei sõitnud teps mitte sellel liinil, mida tal vaja oli, astus purjus Gena liinide hargnemiskohas asuvas peatuses trollist välja ja tõstis trolleibusi sarved "õigele" liinile. Nõuka ajal pandi ka selliste asjade eest vangi...eriti kui sul varasemast mingi jama all oli.
Ühesõnaga jah, minu eluajal istus ta küll vist ainult korra vanglas kaks aastat. Oma kurva lõpu leidis Gena üheksakümnendatel kui ta meie kõrvaltnaabri Ljovaga läks naaberkülla prutade juurde. Joodi viina ja lõpuks tehti toas natuke lõket, mis siis murdiski mehe, keda kaheksa vangistust polnud suutnud murda. Midagi poeetilist selles surmas pole, sest Gena ja Ljova surm kahandas meie küla meestepopulatsiooni hoobilt 60%. Poeetiline oleks olnud, kui Gena oma lõpu trolli rataste all leidnuks.
Vot selline mälestus kaugetest ent siiski kaunitest aegadest.
Vot sellised päevakajalised mõtted siis.
Mul tegelikult oli südamel üks dokumentaal Venemaa vanglasüsteemist, mida ma tuubis vaatasin. Siit näeb, kui kellelgi tunnike vaba aega juhtub olema. Hakkasin mõtlema, et kas ma ka oma elust tean mõnda tõelist vene vangi. Tõepoolest lapsepõlves Venemaal elades, oli meil külas дядя Гена, kes elas üle tee ja tema oli kaheksa korda vangis istunud. Ta oli selline hästi pikka kasvu pealt 50 vanust, üleni äratätoveeritud ja kõik tema oma hambad olid hõbedastega asendatud. Gena oli selline tõelise vene mehe kehastus - suur, tugev, kuldsete käte, suu ja kõriga. See maja kus me elasime, oli 1922 ehitatud ja kuna ajahammas oli seda kõvasti purenud, tekkis ühel suvel vajadus põrandatalad ära vahetada. Mina olin toona alles viiene ja nii ei saanudki mind seda tööd tegema sundida, mistõttu babuška palkas onu Gena parandustöid tegema. Ühel kenal päeval kui ma mingite pahategude pärast jälle ketukat sain, olin teel magamistuppa, et memme suletekki sukavardaga pussitada (ma tegin seda alati kui mulle peksa anti ja kui siis memm hommikuti oma sängi kohendas hakkasid suled lendama ja tema arusaamatus, et miks küll uuest tekist nii palju sulgi tuleb, pakkus mulle tugevat emotsionaalset rahuldust ning kompensatsiooni valu ja vaeva eest, mida ta mulle reha, kummivooliku või mõne muu käepärase vahendiga põhjustas) kui ühtäkki pistis põrandalaudade vahelt pea välja onu Gena, vedas näole laia hõbedase naeratuse ja ütles: "Priiiveeeet, Antooooha!" Sellele järgnenud ehmatusest ei saanud ma lahti tublid mitu päeva ja memm pidi mulle öösiti mitu korda kummeli teed tegema, et ma maha rahuneks. Edaspidi kui Gena meile tuli, saadeti mind aeda sibulaid rohima. Nii et teatav antipaatia mul selle mehe suhtes oli.
Aga hoolimata oma kaheksast korrast vangis, ei olnud Gena tegelikult paha mees, ta polnud kedagi tapnud, ta lihtsalt oli huligaan. Näiteks üks kord kui tal oli linnas vaja kuskile sõita ja troll, millega ta oma sihtkohta saada üritas ei sõitnud teps mitte sellel liinil, mida tal vaja oli, astus purjus Gena liinide hargnemiskohas asuvas peatuses trollist välja ja tõstis trolleibusi sarved "õigele" liinile. Nõuka ajal pandi ka selliste asjade eest vangi...eriti kui sul varasemast mingi jama all oli.
Ühesõnaga jah, minu eluajal istus ta küll vist ainult korra vanglas kaks aastat. Oma kurva lõpu leidis Gena üheksakümnendatel kui ta meie kõrvaltnaabri Ljovaga läks naaberkülla prutade juurde. Joodi viina ja lõpuks tehti toas natuke lõket, mis siis murdiski mehe, keda kaheksa vangistust polnud suutnud murda. Midagi poeetilist selles surmas pole, sest Gena ja Ljova surm kahandas meie küla meestepopulatsiooni hoobilt 60%. Poeetiline oleks olnud, kui Gena oma lõpu trolli rataste all leidnuks.
Vot selline mälestus kaugetest ent siiski kaunitest aegadest.
Wednesday, January 5, 2011
AbFabi väike euroabi
Otsustasin rahva aitamise ja raha teenimise eesmärgil korraldada eurosid ja nende praktilist kasutamist tutvustava workshopi. Workshop keskendub peamiselt müntidele, kuna 2 eurot on ilmselt suurim raha, mida keskmine eestlane kunagi käes saab hoida. Workshopil on kaks eesmärki:
*õpetada inimesed raha pealt numbreid lugema
*õpetada inimesed neid numbreid praktilistes, kümne piires läbi viidavates arvutustes kasutama
Workshop viiakse läbi minu kodus, soovijate suure arvu korral maja ees tänaval. Rekvisiitideks on laud, mille taga ma müün teile igasugust kodust leitud ja äraviskamist ootavat pahna a la vanad reklaamlehed, käbid, kirjaklambrid ja peldikupaberirullide südamikud, ja osalejate poolt euro stardipaketid. Workshopiga tegelesin viimati aktiivselt umbes 8-aastasena, tõsi, siis oli ürituse nimeks "poe mängimine" ja osavõtt oli tasuta.
Teie saate:
*selgeks, et metallist ketas, millel on number "20", on 20-sendine, ja suurem metallist ketas, millel on number "1", on 1-eurone, jne;
*selgeks, et 50+20+20 senti on 90 senti, mitte 80;
*kiirkursuse komakohtadega arvutamises või vähemalt umbkaudses ümardamises, ehk siis äärmisel juhul aimu, et 5.67+4.20 ei ole 200 ega 11, vaid täpseid algebratermineid kasutades "pisut alla kümne";
*saate omale päeva meenutuseks ilusa meene kas kortsus ümbriku või tühja kassitoidupaki näol;
*saate lahti oma euro stardipakettidest ega peagi neid panka tagasi viima.
Ootan aktiivset osavõttu!
*õpetada inimesed raha pealt numbreid lugema
*õpetada inimesed neid numbreid praktilistes, kümne piires läbi viidavates arvutustes kasutama
Workshop viiakse läbi minu kodus, soovijate suure arvu korral maja ees tänaval. Rekvisiitideks on laud, mille taga ma müün teile igasugust kodust leitud ja äraviskamist ootavat pahna a la vanad reklaamlehed, käbid, kirjaklambrid ja peldikupaberirullide südamikud, ja osalejate poolt euro stardipaketid. Workshopiga tegelesin viimati aktiivselt umbes 8-aastasena, tõsi, siis oli ürituse nimeks "poe mängimine" ja osavõtt oli tasuta.
Teie saate:
*selgeks, et metallist ketas, millel on number "20", on 20-sendine, ja suurem metallist ketas, millel on number "1", on 1-eurone, jne;
*selgeks, et 50+20+20 senti on 90 senti, mitte 80;
*kiirkursuse komakohtadega arvutamises või vähemalt umbkaudses ümardamises, ehk siis äärmisel juhul aimu, et 5.67+4.20 ei ole 200 ega 11, vaid täpseid algebratermineid kasutades "pisut alla kümne";
*saate omale päeva meenutuseks ilusa meene kas kortsus ümbriku või tühja kassitoidupaki näol;
*saate lahti oma euro stardipakettidest ega peagi neid panka tagasi viima.
Ootan aktiivset osavõttu!
Tuesday, January 4, 2011
Muusikasoovitus vol 6
Hakkasin siin omale reggae-muusika varamusse täiendust otsima ja pika juutuubi sessiooni järel leidsin väga vähe uut ja huvitavat, mida oma playlisti lisada, sest kõik see reggae on lõpuks üsna sarnane - neegrid laulavad ühtlasel rütmil ilusast elust à la I smoked some weed and now I love my parents and da police don't seem so angry anymore. Siuke easygoing värk. Üritasin ikka kangekaelselt mingit eksootilisemat laadi reggae't otsida ja leidsingi ansambli riigist, mis on viimane koht, kust sellist muusikat oodata - Island. Selliste põhjamaiste riikide leivaks on olnud ikkagi raskem ja käredam folgisugemetega rokk. Siiski on sellel 300k elanikuga saarel teineteist leidnud grupp inimesi, kes on otsustanud teha traditsiooniliselt lõunamaist muusikat. Kui harilikud reggae bändid laulavad liivarannast, päikesepaistest, nappides rõivastes vormikatest naistest ja jumal teab millest veel, siis huvitav, mis teemasid võiks Islandi reggae käsitleda. On ju seal juba see kliima selline, et minusugune "põhjamaalane" kõngeks esimese samblamätta taha. Loodus on seal küll ilus, aga nii karm, et ma ei suudaks küll midagi pehmemat kui death metal või metalcore selle soundtrackiks mõelda.
Eks keelt oskavad inimesed parandavad mind, aga minu peas räägib Islandi reggae elulistest asjadest ja islandlaseks olemise lihtsast ilust. Umbes nagu:
Jooksin magmakivimitesse komistades
üle 2000m kõrge mäe naabri juurde
Üle meetriste puude latvade nägin
kuidas taamal rannas jääkarud
teineteisega sugu teha üritasid
Pikemalt ei peatunud, sest naaber
oli eelmisel kevadel kui igikelts oli
pisut sulanud
kaevanud maasse surnud oina
mis on nüüd parajaks mädanenud
ja kui ma hiljaks jään, siis jäävad mulle
söömiseks ainult oina munad, mis ei
maitse nii hästi kui mädanenud aju
Ja kui oinas on söödud, kutsume
kohale inuiidi-tšikid, kellega on
nii lahe koos riietes magada,
sest ilma riieteta on Islandil külm magada
Vabandan, et ei tundu kuigi poeetiline, aga kui Islandi keelde tõlkida, siis läheb kindlasti riimi.
Ühesõnaga mõttetud ja hambutud naljad kõrvale jättes soovitan siiski lugu kuulata. Päris hüva asi on ja laulja meenutab mulle minu hiad sõpra Ürgot. Kõik blondid mehed pika habemega tegelt meenutavad...
Ja huumori maailmameister olen ma ka ikka... Palun vabandust
Eks keelt oskavad inimesed parandavad mind, aga minu peas räägib Islandi reggae elulistest asjadest ja islandlaseks olemise lihtsast ilust. Umbes nagu:
Jooksin magmakivimitesse komistades
üle 2000m kõrge mäe naabri juurde
Üle meetriste puude latvade nägin
kuidas taamal rannas jääkarud
teineteisega sugu teha üritasid
Pikemalt ei peatunud, sest naaber
oli eelmisel kevadel kui igikelts oli
pisut sulanud
kaevanud maasse surnud oina
mis on nüüd parajaks mädanenud
ja kui ma hiljaks jään, siis jäävad mulle
söömiseks ainult oina munad, mis ei
maitse nii hästi kui mädanenud aju
Ja kui oinas on söödud, kutsume
kohale inuiidi-tšikid, kellega on
nii lahe koos riietes magada,
sest ilma riieteta on Islandil külm magada
Vabandan, et ei tundu kuigi poeetiline, aga kui Islandi keelde tõlkida, siis läheb kindlasti riimi.
Ühesõnaga mõttetud ja hambutud naljad kõrvale jättes soovitan siiski lugu kuulata. Päris hüva asi on ja laulja meenutab mulle minu hiad sõpra Ürgot. Kõik blondid mehed pika habemega tegelt meenutavad...
Ja huumori maailmameister olen ma ka ikka... Palun vabandust
Subscribe to:
Posts (Atom)